Ärkan hommikuti väga vara, sest valgeks läheb ju poole 6 paiku, une viib tihti ära mõni räige õudusunenägu või terav valu, ja mu kere on kange ja liikumisvõimetu. Läheb veidi aega enda kokkukerimisele ja väljasirutamisele ja siis ma ajan ennast yles, kooberdan lossi kööki ja panen kohvipaja jaoks vee keema. Mõnikord juhtub, et võtan kätte ajakirja või kudumistöö ja kuulan muusikat. Siis tuleb pähe ja hakkab kõlama paar täiesti korralikku bändiseadega laulusalmirida, aga ylejäänud tekstiga tuleb vaeva näha, et see veidigi korralikumasse vormi peksta.
(Inspiratsioon: ansambel Dream Theater, album "Falling into Infinity")
..........
Soolaseid tuuli tuleb kolme
päevateekonna kauguselt
Silmapiiril
liigub yksikuid kartlikke möödakäijaid
Alati
hõljub taevas pruunikas tolmutormivine
Nad
ei too iialgi muust maailmast häid teateid
Liivaluidetel
kasvab hõredaid siniseid kõrsi
Mu
lossi toov tee on konarlik ja kivine
Siin
maal ei ole iial nähtud lehti ja õisi
Kõige
kohal lõõtsub tappev põuavine
Ma
istun keskpäeviti vahitornis, kus elab rahutu deemon
Sektanti
sirkliga kopsin ja keerutan liivakella
Ja
silmapiiri jõllitan, kus vaevumärgatav tee on
Kuid
sajandeid pole yle liivavälja keegi suutnud tulla
Kui
olin veel väike kurat, siis kuulasin tihti lugusid
Mida
tuul mulle rääkis, kui lendles yle mu pea
Need
lood on muutunud ja kaugete linnade rususid
Ma
igatsemisväärseks teekonnasihiks ei pea
Kuid
mu päevad on väga lyhikesed, avatud viimased kastid
Teed,
kohvi ja tubakat, otsas ammu on muu proviant
Põuatuuled
toovad varjupilte, neist pyyan oma laevade lastid
See
on mu päevade jõuvaru ja unetute ööde toit
Ma
alati upun yhteainsasse unesse
Enne,
kui õuduse teki viib esimene päikesekiir -
Keerlevas
tuletormis mu liivaluited lendlevad taevasse
Ja
lossi ja kalju soolane meretuul tuhana kõrbesse viib
