Filosoofilise maiguga lugu

Eile hommikul oli yle pika aja ilm, mis lubas kirjatarvetega õues istuda. Ehk kõigepealt hakkasid peas kuju võtma paar värsirida, aga siis tekkis sund see lauldavasse vormi kirjutada.
(Muusikat, eriti ingliskeelset muusikat kuulates juhtub alalõpmata, et originaalteksti mõistmiseks pingutada ei ole võimalust või viitsimist, sest muu töö nõuab oma jao, aga muusika peale hakkab mu peas tekkima oma tekst. Need muidugi lähevad päeva jooksul kaotsi, sest mul ei ole tekstimälu. Mõnest on kahju ka, aga eredaimatest asjadest jääb vahest harva alles rida või paar, mida hiljem omaette ja täiesti uue tekstina edasi arendada. Olgu öeldud, et aega ja pauerit mul perekondlikel põhjustel, hehe, praegu ei ole.)
Pildil on tyypiline kirjatöö. Maiviitsi läppariga jännata, sest noorim laps, mitme diagnoosiga autist, on oma maailma asju ajades selle kleepuvaks teinud ja klaviatuuri rookides läheb laulutegemise isu ära, sest naised ei tee laule, naised pesevad pesu, pesevad põrandaid, mida naised ikka muud tahavad. (Osundus Pantalonelt, Nüganeni lavastatud "Armastus kolme apelsini vastu")

• 
  

Pane kokku laul

Lahkumine on mu väljanäitus,
Yksindus on mu vastuhakk
Taevasse naelutatud pilk
Tähendab rõõmu ja naudingut

Te silmad kleepuvad mu kylge
Kymnetelt huultelt lendleb
Sõnade ämblikuvõrku,
Millesse takerdun ja lämbun

Naeratan ja lahkun
Eiran ja armastan
Kaugenen ja ihkan
Põgenen ja naudin

Vana kõrbekuradi kaebelaul

Ärkan hommikuti väga vara, sest valgeks läheb ju poole 6 paiku, une viib tihti ära mõni räige õudusunenägu või terav valu, ja mu kere on kange ja liikumisvõimetu. Läheb veidi aega enda kokkukerimisele ja väljasirutamisele ja siis ma ajan ennast yles, kooberdan lossi kööki ja panen kohvipaja jaoks vee keema. Mõnikord juhtub, et võtan kätte ajakirja või kudumistöö ja kuulan muusikat. Siis tuleb pähe ja hakkab kõlama paar täiesti korralikku bändiseadega laulusalmirida, aga ylejäänud tekstiga tuleb vaeva näha, et see veidigi korralikumasse vormi peksta.

(Inspiratsioon: ansambel Dream Theater, album "Falling into Infinity")

..........

Soolaseid tuuli tuleb kolme päevateekonna kauguselt

Silmapiiril liigub yksikuid kartlikke möödakäijaid

Alati hõljub taevas pruunikas tolmutormivine

Nad ei too iialgi muust maailmast häid teateid

Liivaluidetel kasvab hõredaid siniseid kõrsi

Mu lossi toov tee on konarlik ja kivine

Siin maal ei ole iial nähtud lehti ja õisi

Kõige kohal lõõtsub tappev põuavine

Ma istun keskpäeviti vahitornis, kus elab rahutu deemon

Sektanti sirkliga kopsin ja keerutan liivakella

Ja silmapiiri jõllitan, kus vaevumärgatav tee on

Kuid sajandeid pole yle liivavälja keegi suutnud tulla

Kui olin veel väike kurat, siis kuulasin tihti lugusid

Mida tuul mulle rääkis, kui lendles yle mu pea

Need lood on muutunud ja kaugete linnade rususid

Ma igatsemisväärseks teekonnasihiks ei pea

Kuid mu päevad on väga lyhikesed, avatud viimased kastid

Teed, kohvi ja tubakat, otsas ammu on muu proviant

Põuatuuled toovad varjupilte, neist pyyan oma laevade lastid

See on mu päevade jõuvaru ja unetute ööde toit

Ma alati upun yhteainsasse unesse

Enne, kui õuduse teki viib esimene päikesekiir -

Keerlevas tuletormis mu liivaluited lendlevad taevasse

Ja lossi ja kalju soolane meretuul tuhana kõrbesse viib

Pikk melanhoolne lugu

Sellest, kuidas elu tasakesi niriseb, vahepeal kogunedes yksikuteks rõõmsateks keeristeks, aga siis lahjenedes tavaliseks sogaseks arulagedaks hoovuseks. Sul on võimalik ainult hõljuda, keerise servast lähedalt mööda libiseda, ja siis saad õisi ja värve juba kaugelt imetleda. See selleks, aga nyyd pika laulu tekst ise.
........

Ja ma purunen, ma murdun

Viimseni, peenteks kildudeks

Saab neid täis kogu taevaalune

Muutuvad rändlindudeks

Kaugustesse asuvad nad teele

Ainult korraks maale ja veele

Varje heidavad,

Siis ongi kõik.