kolmapäev, 15. aprill 2020

Vana kõrbekuradi kaebelaul


Ärkan hommikuti väga vara, sest valgeks läheb ju poole 6 paiku, une viib tihti ära mõni räige õudusunenägu või terav valu, ja mu kere on kange ja liikumisvõimetu. Läheb veidi aega enda kokkukerimisele ja väljasirutamisele ja siis ma ajan ennast yles, kooberdan lossi kööki ja panen kohvipaja jaoks vee keema. Mõnikord juhtub, et võtan kätte ajakirja või kudumistöö ja kuulan muusikat. Siis tuleb pähe ja hakkab kõlama paar täiesti korralikku bändiseadega laulusalmirida, aga ylejäänud tekstiga tuleb vaeva näha, et see veidigi korralikumasse vormi peksta.
(Inspiratsioon: ansambel Dream Theater, album "Falling into Infinity")
..........

Soolaseid tuuli tuleb kolme päevateekonna kauguselt
Silmapiiril liigub yksikuid kartlikke möödakäijaid
Alati hõljub taevas pruunikas tolmutormivine
Nad ei too iialgi muust maailmast häid teateid

Liivaluidetel kasvab hõredaid siniseid kõrsi
Mu lossi toov tee on konarlik ja kivine
Siin maal ei ole iial nähtud lehti ja õisi
Kõige kohal lõõtsub tappev põuavine

Ma istun keskpäeviti vahitornis, kus elab rahutu deemon
Sektanti sirkliga kopsin ja keerutan liivakella
Ja silmapiiri jõllitan, kus vaevumärgatav tee on
Kuid sajandeid pole yle liivavälja keegi suutnud tulla

Kui olin veel väike kurat, siis kuulasin tihti lugusid
Mida tuul mulle rääkis, kui lendles yle mu pea
Need lood on muutunud ja kaugete linnade rususid
Ma igatsemisväärseks teekonnasihiks ei pea

Kuid mu päevad on väga lyhikesed, avatud viimased kastid
Teed, kohvi ja tubakat, otsas ammu on muu proviant
Põuatuuled toovad varjupilte, neist pyyan oma laevade lastid
See on mu päevade jõuvaru ja unetute ööde toit

Ma alati upun yhteainsasse unesse
Enne, kui õuduse teki viib esimene päikesekiir -
Keerlevas tuletormis mu liivaluited lendlevad taevasse
Ja lossi ja kalju soolane meretuul tuhana kõrbesse viib

pühapäev, 12. jaanuar 2020

Pikk melanhoolne lugu

Sellest, kuidas elu tasakesi niriseb, vahepeal kogunedes yksikuteks rõõmsateks keeristeks, aga siis lahjenedes tavaliseks sogaseks arulagedaks hoovuseks. Sul on võimalik ainult hõljuda, keerise servast lähedalt mööda libiseda, ja siis saad õisi ja värve juba kaugelt imetleda. See selleks, aga nyyd pika laulu tekst ise.
........
Ja ma purunen, ma murdun
Viimseni, peenteks kildudeks
Saab neid täis kogu taevaalune
Muutuvad rändlindudeks
Kaugustesse asuvad nad teele
Ainult korraks maale ja veele
Varje heidavad,
Siis ongi kõik.

laupäev, 28. detsember 2019

Kuningannal on kylm (ilma vandesõnadeta)

Tooge mulle mu mantel ja veidi veini,
Kylmumas olen sajandivanuseks jääks
Tekke tooge ja kalleim karikas veini
Jaoks, sest teisi ei pea ma tänaseks hääks

Peeni villaseid kleite panen ma selga
Tykki kolm, ja saapad, mis seemisnahk
Kappi jääb täna korsett, las sirutab selga
Toaneitsi, kuid kokk hoidku oma nahk

Suupisted valmis, ma kõik nad järele proovin,
Saali ahjus kõrget te hoidke tuld,
Kuni ma väsin istumast oma troonil,
Härmas kambriski näen jääpõrgust und

/Need uned alati on yks ja sama
Yks räpane ja hämar väike maja
Yks tuba seal, kus peidus kykitama
Pean tekiräbala all kogu aja

On aknad tolmused ja ikka samad
Mul kylmast kanged liikumatud jalad
Peopesas söömata on leivapalad
Jäist valu silmist põrandale sajab/

neljapäev, 26. detsember 2019

Mustkaarna laul

Tõstan korraks tiivad, lendlen sygaviku kohal
Sygaviku mustas udus keerleb musta ööd
Liuglen keset taevast, seltsiks mustad tondinahad,
Keda näha võite ainult keset pööriööd

Tõusen metsa kohale ja maha jätan kodu
Kassikullast märki märkan tormipilvedes
See on iginäljas kuu, kes otsib oma kodu
Tema õnn on taevas, minul kuuselatvades

Ainult hull ja hullult julge täna öösel väljas
Astuda võib tondinahakirjus mustas öös
Kylmund kuu ja kogu taevaalune on näljas
Tuisuvaime täis, kel rauakivist syda sees

Teen veel viimse tiiru selle sygaviku kohal
Keerleb musta lund ja surma selle ilma sees
Väsivad ja lumepilveks saavad tondinahad
Vaikselt nagu vari vajun kuuseladvusse

.....
Selline pilt ilmus vaimusilma täna hommikul, sest lörtsi on sadanud. Meie maal on kyll talvise pööripäeva nädalal haruharva kylm, paks lumi ja tuisk, aga aeg, kus päikesevalgust jätkub ainult veerandiks ööpäeva ajaks, siis ylejäänud aja võib pimedusest igasugu imesid otsida ja leida. Ja muidugi lõpmatut ootust ja masendust.

Kontsepti kah

Raskel sammul astun lõpmatul samblaväljal
Mu puituvaid kõrvu paitab kuuldamatu tuul
Lugematuid punaseid pärleid pildus maha see,
Kes just jooksis siin, hullud hyyavad neid jõhvikateks

Raskel sammul aina aeglasemas, aeglasemas ajas
Õhk muutub aina kuldsemaks, soojemaks tuul
Mu hingelind lendas yle kauge oja lepikusse
Pean pyydma ta, enne kui pudenen turbana tuulesse

Raskel sammul, tõrjudes lendlevaid samblahelbeid
Mu käsivartest ribasid rebib tõusev kevadetuul
Hingelind ootab mind ja lepikust kõlab laule
Mul on viimased sammud astuda pehkinud jalgadel

P.s. lõõpisin vanema tytrega elustiiliprobleemide ja psyhholoogiliste sh nähtamatute tõkete yle. Mul on tohutu sygav filosoofiine suhe ja pikaajaline mitmekylgne kogemus puiduga, eriti aga mäda ja seenetava puiduga. Tytar genereris idee, et mädapuidu teemal saab toota väga diibi konseptuaalalbumi, et kirjeldadki seda materjali ehedalt ja otsekoheselt ja kõik hakkavad sealt sygavat sisu otsima.
Haha, minu aju hakkas juba teemat ennast poeetiliselt ymber ja ymber valama. Istusin maha ja mõtsin teha loo mädand puukuradist, kes laulu lõpuks sohu kylili kukub, aga välja tuli õrn ja peen kuratteabmis. Ei tohi nii loominguline olla ikka.

esmaspäev, 9. detsember 2019

Lugeja nõuab

"Kuule, tee yks jõulululla,
Sa ju oskad kirjutada,
Lase laulukesel tulla,
Rahva rõõmuks kirjarida.
Aga igasugust kuntsi
Yles panna pole vaja.
Oma bluusidega tantsi
Võib vaid kuulus luuletaja.

Olgu päkapikud olla,
Jõuluvanastki paar rida,
Jõuluarmastus las tulla,
Halleluujaid mitusada."

esmaspäev, 2. detsember 2019

Silmapiirini sillutis riimiga, toores, lonkab

Silmapiirini sillutis, tänavatäis piparkoogimaju
Hoovides pesunöörid ja liivaga mängivad lapsed
Kohevad elupuuhekid ja kerasse pöetud paju
Akendel pelargoonid ja peenardes roosad kapsad

Planguaedade kohal naeravad kypsed suveõunad
Potsudes maha neid kukub lillepeenraisse, muru peale
Kääksudes avaneb väravaid, köökides lõhnab lõunaid
Akendest paistab taldrikke sätitud laudade peale

Tänava poole naeravad mitmevärvilised aknapaled
Harva on lohakalt lahti nikerdatud välisuksed
Tänava ääres on pinke, mil teekäija puhkab jalad
Ja kuulab kui muusikat võõrad hõiked ja lõunalekutsed

Tänava ääres on pinke tokkroosipuhmaste varjus
Selleski ilusas linnas kõigel aeg on tulla ja minna
Vihmaveerennidel tuvid mind vaatavad, tormikarjust
Juba tõusengi koos oma tuultega, aeg on minna

(Millalgi septembris)