teisipäev, 7. detsember 2021

Laul, millesse ärkasin

 Yks hommik oli mul kroonilise unepuuduse tõttu väga uimane, viisin yhe koolilapse kl 7-sele bussile, tulin koju tagasi ja keerasin magama. Seda ei tee ma sugugi iga päev, sest muu maailm ja mõni seal sees. Eriti, kui kodus on veel nt haige laps. Aga õnneks on antud loo haige laps juba nii pädev, et saab ise lambi põlema ja leivale juustu pandud. Enne seda kysib ta jalalt langeva puu käest: Emme, kas ma tudumuusikat ka panen? ja vastab ka kohe: Muidugi panen. Ja maja saab peagi kaunitest helidest täidetud. Emme seda muidugi enam ei kuule.

Mitte just pikas unes on paar silmade paotamise hetke "oh, kui ilus laul". Veidi enne lõunat aga tuleb rõõmus ärkamine "oo, suurepärane eestikeelne defmetal! huvitav, kes suudab nii tasemel skriimot teha!" Sest unemaailma bänd esitab parajasti loo refrääni

"mul on kylm tuba / mul on kylm tuba / mul on kylm tuba / mul on kylm tuba"

Siis ärkan yles ja teatava kurbusega selgineb tõsiasi, et tegu on kyllaltki kuulsa soomlaste muusikakollektiiviga , mis esitab ingliskeelset loomingut. Ähh, see nõme, masendav pärismaailm kyll ja mis putru nad ometi just ajasid.

Aga sellised asjad ei pääse minu kõrvust niisama minema. Kui mingi loojupp ikka peas tiksuma, mängima, voolama, astuma hakkab, siis ma PEAN sellest midagigi kirja panema, sest hiljem unustades tekib väga vastik ja pikalt painav syylaadne tunne. Seda enam, et mälusse jääb riismeid millestki täiesti omanäolisest ja originaalsest, mida ma päris kindlasti varem kuulnud pole. Selle struktuuri, mustri, korrapärase ilmutuse kaotamine ja unustamine on häiriv. Et seda tunnet veidigi tasa peksta, võtan ma mõni päev hiljem need riismed ja voolin nad lihtsalt ligilähedasemassegi uude vormi. Enamasti ei jää algsest ideest palju järele, aga kui uus on silmnähtavalt korrektne ja keele peal just ei karju, siis ma annan endale selle kustumatu lolluse ja unustamise andeks. Eriti, kui õues on detsembri alguse kohta väga erandlik erikuradikylm, nii et ma õnnitlen ennast diiselmootoriga auto käimasaamise eest igahommikusel lapsebussileviimisel, sest -23 ja majas sees ainult veidi soojem (erikuradiõel naer). Pärast seda mahub mõtetesse ainult 1 asi, ja see on

Ma pole ammu elus, surnud ka veel pole

Mu keha valutab kui jäätunud metall

Mu meeltes peale lume midagi ei ole

Mu silmis rohetab kui hõljuksin jää all

Kui poleks ammu elus, surnud ka veel poleks

Mu keha valutaks kui jäätunud metall

Mu meeled jäätund porist ääretasa oleks

Maailma lõpuni ma rohetaks jää all


Mu syda söest on, kustund, habras kylmas

Ja kohe murdub keha jäätunud metall

Yks helk veel hõõgub klaasistunud silmas

Yks päev, mis pöörab teiseks kõik ka lume all

Kõik elus söestub selles igikylmas

Või kivistub või jäätub tahke taeva all

Kuid - heledamaks tõmbub tappev lumi

Jääst surmapilve serv on kollakam


See on kylm tuba

See on kylm tuba

See on kylm tuba

See on väga kylm tuba


Kellele sellest kaunist loost veel väheks jäi, võib elusat muusikat peale kuulata.