Vanakraamiladu

Aeg-ajalt yllatab elu põnevate leidudega. Ma otsin yhte asja, aga leian hoopis hunniku teisi. Ka plogis tuhnides leiab mõnikord asju, mille olemasolust ainult ähmane mälestus, aga sirvides lööb põlema terve valguskett värvilisi tulukesi.

Sahtel mu vanema koliga on siin.

Meenutuseks yks sogast värvi klaashelmes

17. detsember

Tuules hõljuvad õunad
Nägudel talvine irve
Puu okstel on sajaaastane
samblik
Ma ei saa ikka veel neid õunu kätte
Seisan hiiglaslikul verandal
Käes tyhi klaas
Nende õunte mahl ei saa olema magus
Ma ehmun oma saamatusest
Muutun väga väikeseks
Veranda sajaaastase puidu lõhna hoovuses
Hall muutub mustaks
Samblik lendab nahkhiirtena laiali
Õunad irvitavad

Ja veel iidset kraami

Pikk melanhoolne lugu

Sellest, kuidas elu tasakesi niriseb, vahepeal kogunedes yksikuteks rõõmsateks keeristeks, aga siis lahjenedes tavaliseks sogaseks arulagedaks hoovuseks. Sul on võimalik ainult hõljuda, keerise servast lähedalt mööda libiseda, ja siis saad õisi ja värve juba kaugelt imetleda. See selleks, aga nyyd pika laulu tekst ise.
........

Ja ma purunen, ma murdun

Viimseni, peenteks kildudeks

Saab neid täis kogu taevaalune

Muutuvad rändlindudeks

Kaugustesse asuvad nad teele

Ainult korraks maale ja veele

Varje heidavad,

Siis ongi kõik.

Yks väheke vanem lugu

Laul laulu tegemisest

Ma panin raadjo laua peale

Lauaplaat kleepis öisest kasteniiskusest

Raadjo vaikis kleepuvalt ja kiuslikult

Lauajalgades elavad puukoid ja nende käigud

On vanemad kui mina

Ja mu kiirkuivatatud puidust odavad kitarrid

Ja mu kiirkäigul õpitud odavad laulud

Tulevad täna ja kaovad homme

Ma panin raadjole kõlari kylge ja hääled sisse

Kitarride juhtmed olid märjad ja kiuslikud

Kui laulsin oma odavast naiseelust keset puukoisid

2. September 2018

Aianduslik lugu, toores jälle

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu

Väike samblalaul

Maalma nurga tagant on tulnud valge udu

Neelates kõk, milles oli veidigi värvi

Voolates järele mööda teid ja radu

Soovides leida uut ja elusat värvi

Maailma nurga taga ta puhkas seni kuni

Isu sai täis olemast kalbe ja kale

Tydimus tekkis olemast surm ja uni

Soov tekkis soojusele lähemale

Maailma nurga taga on otsa lõppenud otsata ootus

Rohelist armastust, punakat elu ja sinist

Lendu mu ymber tuksleb, on mahlane lootus

Kärpimas kurbuse lendu kesköösinist

Maailma nurgal seisan jalgupidi soojas samblas

Päranisilmi imetlen hõbedast õhku

Lehvitan lendajatele, seisma samblas

Ma alati kartmata jään keset hõbedast rohtu