Kuningannal on kylm (ilma vandesõnadeta)

Tooge mulle mu mantel ja veidi veini,

Kylmumas olen sajandivanuseks jääks

Tekke tooge ja kalleim karikas veini

Jaoks, sest teisi ei pea ma tänaseks hääks

Peeni villaseid kleite panen ma selga

Tykki kolm, ja saapad, mis seemisnahk

Kappi jääb täna korsett, las sirutab selga

Toaneitsi, kuid kokk hoidku oma nahk

Suupisted valmis, ma kõik nad järele proovin,

Saali ahjus kõrget te hoidke tuld,

Kuni ma väsin istumast oma troonil,

Härmas kambriski näen jääpõrgust und

/Need uned alati on yks ja sama
Yks räpane ja hämar väike maja
Yks tuba seal, kus peidus kykitama
Pean tekiräbala all kogu aja

On aknad tolmused ja ikka samad
Mul kylmast kanged liikumatud jalad
Peopesas söömata on leivapalad
Jäist valu silmist põrandale sajab/

Mustkaarna laul

Tõstan korraks tiivad, lendlen sygaviku kohal
Sygaviku mustas udus keerleb musta ööd
Liuglen keset taevast, seltsiks mustad tondinahad,
Keda näha võite ainult keset pööriööd

Tõusen metsa kohale ja maha jätan kodu
Kassikullast märki märkan tormipilvedes
See on iginäljas kuu, kes otsib oma kodu
Tema õnn on taevas, minul kuuselatvades

Ainult hull ja hullult julge täna öösel väljas
Astuda võib tondinahakirjus mustas öös
Kylmund kuu ja kogu taevaalune on näljas
Tuisuvaime täis, kel rauakivist syda sees

Teen veel viimse tiiru selle sygaviku kohal
Keerleb musta lund ja surma selle ilma sees
Väsivad ja lumepilveks saavad tondinahad
Vaikselt nagu vari vajun kuuseladvusse

.....
Selline pilt ilmus vaimusilma täna hommikul, sest lörtsi on sadanud. Meie maal on kyll talvise pööripäeva nädalal haruharva kylm, paks lumi ja tuisk, aga aeg, kus päikesevalgust jätkub ainult veerandiks ööpäeva ajaks, siis ylejäänud aja võib pimedusest igasugu imesid otsida ja leida. Ja muidugi lõpmatut ootust ja masendust.

Kontsepti kah

Raskel sammul astun lõpmatul samblaväljal

Mu puituvaid kõrvu paitab kuuldamatu tuul

Lugematuid punaseid pärleid pildus maha see,

Kes just jooksis siin, hullud hyyavad neid jõhvikateks

Raskel sammul aina aeglasemas, aeglasemas ajas

Õhk muutub aina kuldsemaks, soojemaks tuul

Mu hingelind lendas yle kauge oja lepikusse

Pean pyydma ta, enne kui pudenen turbana tuulesse

Raskel sammul, tõrjudes lendlevaid samblahelbeid

Mu käsivartest ribasid rebib tõusev kevadetuul

Hingelind ootab mind ja lepikust kõlab laule

Mul on viimased sammud astuda pehkinud jalgadel

P.s. lõõpisin vanema tytrega elustiiliprobleemide ja psyhholoogiliste sh nähtamatute tõkete yle. Mul on tohutu sygav filosoofiine suhe ja pikaajaline mitmekylgne kogemus puiduga, eriti aga mäda ja seenetava puiduga. Tytar genereris idee, et mädapuidu teemal saab toota väga diibi konseptuaalalbumi, et kirjeldadki seda materjali ehedalt ja otsekoheselt ja kõik hakkavad sealt sygavat sisu otsima.

Haha, minu aju hakkas juba teemat ennast poeetiliselt ymber ja ymber valama. Istusin maha ja mõtsin teha loo mädand puukuradist, kes laulu lõpuks sohu kylili kukub, aga välja tuli õrn ja peen kuratteabmis. Ei tohi nii loominguline olla ikka.

Lugeja nõuab

"Kuule, tee yks jõulululla,
Sa ju oskad kirjutada,
Lase laulukesel tulla,
Rahva rõõmuks kirjarida.
Aga igasugust kuntsi
Yles panna pole vaja.
Oma bluusidega tantsi
Võib vaid kuulus luuletaja.

Olgu päkapikud olla,
Jõuluvanastki paar rida,
Jõuluarmastus las tulla,
Halleluujaid mitusada."

Silmapiirini sillutis riimiga, toores, lonkab

Silmapiirini sillutis, tänavatäis piparkoogimaju

Hoovides pesunöörid ja liivaga mängivad lapsed

Kohevad elupuuhekid ja kerasse pöetud paju

Akendel pelargoonid ja peenardes roosad kapsad

Planguaedade kohal naeravad kypsed suveõunad

Potsudes maha neid kukub lillepeenraisse, muru peale

Kääksudes avaneb väravaid, köökides lõhnab lõunaid

Akendest paistab taldrikke sätitud laudade peale

Tänava poole naeravad mitmevärvilised aknapaled

Harva on lohakalt lahti nikerdatud välisuksed

Tänava ääres on pinke, mil teekäija puhkab jalad

Ja kuulab kui muusikat võõrad hõiked ja lõunalekutsed

Tänava ääres on pinke tokkroosipuhmaste varjus

Selleski ilusas linnas kõigel aeg on tulla ja minna

Vihmaveerennidel tuvid mind vaatavad, tormikarjust

Juba tõusengi koos oma tuultega, aeg on minna

(Millalgi septembris)

Jõulusalm vers 2

Kõik päkapikud saavad ykskord vanaks

Saab läbi tuhat aastat tublit teenistust

Ei taha keegi saada jõuluvanaks

Vaid kauaks kinni panna unekambri ust.

Ei taha keegi saada jõuluvanaks

Kes päkapikuks loodud, selleks jääbki just

On tuhat aastat kulund selleks päevaks,

Mis jääb nyyd teisepoole unekambri ust

Neil saatuseks on saada puruvanaks

Aeg selga panna unekuub mis hall ja must

All vee ja jääkaane muudkui magaks

seal kaladki ei ava unekambri ust

Laul 2. detsembrist

Jääb täna hommikul mul ette kalender

Ta sätin jälle uutemoodi seinale

Sest yleeile otsa sai november Ja

Nyyd kevadeni tasasem sõit on sees

Nyyd kevadeni tasasem sõit on sees

Sai täna öösel kõva lisa lumele

Ja kogu ilm sipleb kõva tuisu sees

Kruus kohvi teind kiire lõpu unele (Kuid)

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

On vale täna suveriideid kanda

On tähtis kätte panna kinnas villane

On rumal kurvi sõites gaasi anda / Ohh,

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

Jõulusalm

Kõik päkapikud saavad ykskord vanaks –
Oh ei, nad ei saa mitte jõuluvanaks,
Neil saatuseks on saada puruvanaks.