Toores lugu
Ma kardan iseenda peegelpilte
Ka aknaid, millest vahest kõnnin mööda
Ma pelgan, silmanurgast kõõrdipilke
Neil heidan, lootes - möödujat ei lööda
Ma iseennast väldin nagu välku
Ei taha jääda yksi yhte ruumi
Kus mina annab kohe endast märku
Ja välja ytleb tõsi tulikuumi
Ma olen armutu ja padujõhker
Kui esivanem metsarahva tõust
Taassyndides saan juurde uusi tahke
Kuid ei saa siledamaks minu lõust
Laul kannab kuupäevanumbrit 8. november 2019 ja on must huumor minu kui inimese kohta, kehtib nii tollase minu kui ka tänase, kyllaltki teistsuguse minu kohta. Jah, need on 2 erinevat isikut, sest. Änamvähem 3 kuud tagasi alustasin kleepvalguvaba elu, sest kogemata avastatud teraviljatalumatus oli mu kere põmst kõik organid hõredaks kulutanud ja isegi aju töötas miinimumrezhiimil, pidev uim ja surmväsimus vedasid mind surmale lähemale ja lähemale. Elu esimeses otsas kogetud mälukaotusteni peks ja piinamine lisaks, sest seda kannab inimene alati kogu elu fyysiliste ja psyhhiaatriliste jälgedega, mida ei muuda ykski ravi. Sellest ootamatult välja ronimise võimalus on väga abiks, sest lisaks enneolematult kergele tundele töötab ka aju teistmoodi. Jah, ma olen isiksusena muutunud ja muutun veelgi. Ma ei tea, milliseks ma muutun, ma ei tea isegi seda, milline ma olema peaksin, sest mul pole kunagi lastud iseendaks saada. Seega tuleb nautida ettearvamatut protsessi ja elada sellise stardipaketiga, mida kirjeldab eespoolkõlanud laul. Ma olen selle yle uhke, mis siis, et ylejäänud inimkond seda enneolematut saavutust ei näe. Mina tean, mis värk on, ja sellest piisab. Laulgem!
