Kuningannal on kylm (ilma vandesõnadeta)

Tooge mulle mu mantel ja veidi veini,

Kylmumas olen sajandivanuseks jääks

Tekke tooge ja kalleim karikas veini

Jaoks, sest teisi ei pea ma tänaseks hääks

Peeni villaseid kleite panen ma selga

Tykki kolm, ja saapad, mis seemisnahk

Kappi jääb täna korsett, las sirutab selga

Toaneitsi, kuid kokk hoidku oma nahk

Suupisted valmis, ma kõik nad järele proovin,

Saali ahjus kõrget te hoidke tuld,

Kuni ma väsin istumast oma troonil,

Härmas kambriski näen jääpõrgust und

/Need uned alati on yks ja sama
Yks räpane ja hämar väike maja
Yks tuba seal, kus peidus kykitama
Pean tekiräbala all kogu aja

On aknad tolmused ja ikka samad
Mul kylmast kanged liikumatud jalad
Peopesas söömata on leivapalad
Jäist valu silmist põrandale sajab/

Mustkaarna laul

Tõstan korraks tiivad, lendlen sygaviku kohal
Sygaviku mustas udus keerleb musta ööd
Liuglen keset taevast, seltsiks mustad tondinahad,
Keda näha võite ainult keset pööriööd

Tõusen metsa kohale ja maha jätan kodu
Kassikullast märki märkan tormipilvedes
See on iginäljas kuu, kes otsib oma kodu
Tema õnn on taevas, minul kuuselatvades

Ainult hull ja hullult julge täna öösel väljas
Astuda võib tondinahakirjus mustas öös
Kylmund kuu ja kogu taevaalune on näljas
Tuisuvaime täis, kel rauakivist syda sees

Teen veel viimse tiiru selle sygaviku kohal
Keerleb musta lund ja surma selle ilma sees
Väsivad ja lumepilveks saavad tondinahad
Vaikselt nagu vari vajun kuuseladvusse

.....
Selline pilt ilmus vaimusilma täna hommikul, sest lörtsi on sadanud. Meie maal on kyll talvise pööripäeva nädalal haruharva kylm, paks lumi ja tuisk, aga aeg, kus päikesevalgust jätkub ainult veerandiks ööpäeva ajaks, siis ylejäänud aja võib pimedusest igasugu imesid otsida ja leida. Ja muidugi lõpmatut ootust ja masendust.

Kontsepti kah

Raskel sammul astun lõpmatul samblaväljal

Mu puituvaid kõrvu paitab kuuldamatu tuul

Lugematuid punaseid pärleid pildus maha see,

Kes just jooksis siin, hullud hyyavad neid jõhvikateks

Raskel sammul aina aeglasemas, aeglasemas ajas

Õhk muutub aina kuldsemaks, soojemaks tuul

Mu hingelind lendas yle kauge oja lepikusse

Pean pyydma ta, enne kui pudenen turbana tuulesse

Raskel sammul, tõrjudes lendlevaid samblahelbeid

Mu käsivartest ribasid rebib tõusev kevadetuul

Hingelind ootab mind ja lepikust kõlab laule

Mul on viimased sammud astuda pehkinud jalgadel

P.s. lõõpisin vanema tytrega elustiiliprobleemide ja psyhholoogiliste sh nähtamatute tõkete yle. Mul on tohutu sygav filosoofiine suhe ja pikaajaline mitmekylgne kogemus puiduga, eriti aga mäda ja seenetava puiduga. Tytar genereris idee, et mädapuidu teemal saab toota väga diibi konseptuaalalbumi, et kirjeldadki seda materjali ehedalt ja otsekoheselt ja kõik hakkavad sealt sygavat sisu otsima.

Haha, minu aju hakkas juba teemat ennast poeetiliselt ymber ja ymber valama. Istusin maha ja mõtsin teha loo mädand puukuradist, kes laulu lõpuks sohu kylili kukub, aga välja tuli õrn ja peen kuratteabmis. Ei tohi nii loominguline olla ikka.

Lugeja nõuab

"Kuule, tee yks jõulululla,
Sa ju oskad kirjutada,
Lase laulukesel tulla,
Rahva rõõmuks kirjarida.
Aga igasugust kuntsi
Yles panna pole vaja.
Oma bluusidega tantsi
Võib vaid kuulus luuletaja.

Olgu päkapikud olla,
Jõuluvanastki paar rida,
Jõuluarmastus las tulla,
Halleluujaid mitusada."

Silmapiirini sillutis riimiga, toores, lonkab

Silmapiirini sillutis, tänavatäis piparkoogimaju

Hoovides pesunöörid ja liivaga mängivad lapsed

Kohevad elupuuhekid ja kerasse pöetud paju

Akendel pelargoonid ja peenardes roosad kapsad

Planguaedade kohal naeravad kypsed suveõunad

Potsudes maha neid kukub lillepeenraisse, muru peale

Kääksudes avaneb väravaid, köökides lõhnab lõunaid

Akendest paistab taldrikke sätitud laudade peale

Tänava poole naeravad mitmevärvilised aknapaled

Harva on lohakalt lahti nikerdatud välisuksed

Tänava ääres on pinke, mil teekäija puhkab jalad

Ja kuulab kui muusikat võõrad hõiked ja lõunalekutsed

Tänava ääres on pinke tokkroosipuhmaste varjus

Selleski ilusas linnas kõigel aeg on tulla ja minna

Vihmaveerennidel tuvid mind vaatavad, tormikarjust

Juba tõusengi koos oma tuultega, aeg on minna

(Millalgi septembris)

Jõulusalm vers 2

Kõik päkapikud saavad ykskord vanaks

Saab läbi tuhat aastat tublit teenistust

Ei taha keegi saada jõuluvanaks

Vaid kauaks kinni panna unekambri ust.

Ei taha keegi saada jõuluvanaks

Kes päkapikuks loodud, selleks jääbki just

On tuhat aastat kulund selleks päevaks,

Mis jääb nyyd teisepoole unekambri ust

Neil saatuseks on saada puruvanaks

Aeg selga panna unekuub mis hall ja must

All vee ja jääkaane muudkui magaks

seal kaladki ei ava unekambri ust

Laul 2. detsembrist

Jääb täna hommikul mul ette kalender

Ta sätin jälle uutemoodi seinale

Sest yleeile otsa sai november Ja

Nyyd kevadeni tasasem sõit on sees

Nyyd kevadeni tasasem sõit on sees

Sai täna öösel kõva lisa lumele

Ja kogu ilm sipleb kõva tuisu sees

Kruus kohvi teind kiire lõpu unele (Kuid)

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

On vale täna suveriideid kanda

On tähtis kätte panna kinnas villane

On rumal kurvi sõites gaasi anda / Ohh,

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

Mu saanil vaevu seitsekymmend seisab sees

Jõulusalm

Kõik päkapikud saavad ykskord vanaks –
Oh ei, nad ei saa mitte jõuluvanaks,
Neil saatuseks on saada puruvanaks.

Hakkan varakult jõululaule treima

Teistmoodi jõululaul

Härmatist ja udu hõljub

Nagu siis, kui maailm loodi,

Talveööde pimeduses

Iga tund on yhte moodi.

Ainult vapper vares laulab

Metsas oma nappi oodi.

Kuni kyynlapäevani ju

Päev ei ole päeva moodi.

((Refr:) Härmatist ja udu hõljub

Iga tund on yhte moodi

Talveööde pimeduses

Nagu siis, kui maailm loodi)

Keset valget pimedust ma

Varnast võtan maani salli,

Pika mantli, tutimytsi,

plaanis teha karukalli

Kõigile, kes härmaudus

Näevad ainult homset halli.

Panen pidukindaid kätte,

Laos käin, võtan põdrad tallist.

((Refr:) Keset valget pimedust mul

Plaanis teha karukalli

Kõigile, kes härmaudus

Näevad ainult homset halli.)

(kui luuletuse keha oli valmis, siis tykkis päevavalgele ka kohustuslik refrään.)

Saabumine mitte kuhugi

Veel panen kohvri maha, kuulan, kuidas lahkub rong,
Ta myhin peagi vaikib, tinaraskelt seisab õhk
mis lõhnab tolmu kollase ja eilse järgi ning
on ymber minu suve ainus madalrõhulohk

See maa on võõras, seda linna silm ei seleta
Perroonil seisan, rasket unustust on täis see hetk
Siin seistud kordi paljusid ei äkki mäleta
Siin elat pikad aastad kadunud kui ainus hetk

On kuskil kaugel kypsemas veel pärnaõiemett
Ja õhus suvi, mida tuuletuju toob ja viib
Mu kohvris tyhjaks saanud pudel unustusevett
Perroonil seisan, ootan, millal talv mu ära viib

Irooniline lugu

Aeg eest on korraks võtta kulund maskid

Hea inimene, heida parukas

Sa kõrvale, ja mõtle omas kastis

On turvaline olla arukas



Võib vaba aega olla veidi aega

Võib pidutseda, olla marukas

Veel korraks pidusaalis musta laega

Kuid aegsalt lahkuda on arukas



Ehk kaaslasele oma pihust juua

Sa annad, kes su patsid harutas

Võid köögist viinamarju juurde tuua

Kuid vaikselt sinna minna arukas



Ja homme hommikul on ajad teised

Hea inimene, hoia parukas

Sa varuks, siis kui jälle vaibal seisad

On isakesi kuulda arukas

Lihtne rumal laul

Mu laulud lihtsad on, neis puudub sära,

Neis blondist Pegasusest saab koormat vedav mära,

Kel raske jalg ja metsa poole mõtted,

Ja kaelas kaeratorp, piits plaksub, tallimees teeb kära.

Mu laulud rumalad, neis puudub mõte,

Neis blondist Sokratesest saab töömees, kel jalus tõte

On sõtku savi, lõiku pilliroogu,

Ja plaksub piits, kui pole kyllalt kiire su töövõte

Mu laulud hääleta, neis puudub elu,

Saab blondist bardist tyhja pidusaali koristaja,

Ta hõikab tyhjas ruumis mõne fraasi

Ja hämarduvas ruumis vastab kõikenäinud kaja

Veel kuust

Maailm on sulanud kuuvalguseks
Kuu valgus yksi saab mu silmadeks

Seinale maalitud tondid

Seinale maalitud tondid

Seinale maalitud tondid

Seinale maalitud tondid

Hämaras räpases toas

Teevad nägusid, irvitavad nagu isandad

Seinale maalitud tondid 3X

Väänlevad kannatamatult

Ootavad ööd, et tulla mu tuppa tantsima

Seinale maalitud tondid 3X

Alati on nad olnud siin

ja joonud januselt mu unesid

Seinale maalitud tondid 3X

Ka teil on oma aeg ja hind

Mu sees kivikõva võitlejahing

Seinale maalitud tondid 3X

Kõigest hoolimata ärkan painajaist

Teid pesen maha igal varahommikul

…….
Kogemata leidsin telefonist yhe ilusa laulu, ja minu pardakompuuter tegi sellest kohe oma versiooni. Ilus laul on see
Marilyn Manson
ja selle samuti ilus originaal.
Johnny Cash

Täis tassid ja tyhjad jutud

Täis tassid ja tyhjad jutud

/A                                               G

Mida täiem on su tass, Seda tyhjem on mu kann,

         G                      F                      E

Kuid jätkub tuld ja vett ja täis on keedukann./

On päev kui magus moos  Saand õhtule, kuid loom

Mu sees ei ole yldse mingi vagur iseloom.

R: Õhtu eha valgel kulgeb nii magusalt

Kuid udu tõuseb, ja kerkib rahutus mu sees.

Ma ei suuda istuda su vastas vagusalt,

Mind viipavad tantsijate käed helkleva õhtuudu sees.

Kuid jälle tyhi sinu tass,  Aga vajab täitmist minu kann

Mis sest, et on vett ja teed ja suhkrut ja … mmm.

Mu täidetud su tass  On kurbusest kollakas

Ja tihenev õhtu on vastuste puudumisest tumm.

R: õhtu eha valgel kulgeb nii magusalt,

Seinal reas tyhjad jutud õhtuvarjude seas.

Ma lauast töustes naeratan mesimagusalt,

Kuid hoopis teistsugust tantsuseelikut keerutan uneudu sees.

…Õhtu eha valgel kulgeb nii magusalt

Oleme riiulil tass ja kann paljude teiste seas.

Mõni meist  uuena särab, teine kössitab pragusalt

Kas jätkub sest eluveeteest, kui jagada kõigile?

14. September 2018

Tavaline lugu noorest naisest

Tavaline lugu noorest naisest

Yks oli nii leebe ja lahke

Kui lõhnav jaanikuutuul

Nii ilus, ei ylbe, ei uhke

Ja lauluviis helises suul

Yks kõndis nii kergel sammul

Ja lokid lehvisid pääs

Ja liblikad lendlesid kannul

Ka vihmas ja talveöös

Yks oli nii lõpmata kena

Ja armas ja ilus ja noor

Tast saatan sai aastatega

Ta nimeks sai vanamoor

Vemmalvärss yhest vanemast vabavärsist

Toores lugu

Ma kardan iseenda peegelpilte

Ka aknaid, millest vahest kõnnin mööda

Ma pelgan, silmanurgast kõõrdipilke

Neil heidan, lootes - möödujat ei lööda

Ma iseennast väldin nagu välku

Ei taha jääda yksi yhte ruumi

Kus mina annab kohe endast märku

Ja välja ytleb tõsi tulikuumi

Ma olen armutu ja padujõhker

Kui esivanem metsarahva tõust

Taassyndides saan juurde uusi tahke

Kuid ei saa siledamaks minu lõust

 7. nov 2019

Unustatud laul oma peegelpildist

Tydruk, sa tuled mulle vastu

Hirm silmis, silmad maas, käid seinaääri mööda

Tydruk, sa ainult argsi astud

‎Kui kasteheinas põlvini vaid aiaääri mööda.

Me kohtume, peopesad vastakuti seame

Jääkylmas peegliklaasis yheks varjukujuks saame

 /Sa oled veider, kuuluda ei suuda rahvamassi

Ja minul alati on valge selg ja tahmane nina

Meil kõigil vale eluvorm on kirja pandud passi/

Me klaasi tardund igavesti koos

Mu poole elu tagune mina

Tydruk, su porivärvi pilgus

On igavesti tahmavärvi õudsed õhtupoolikud

Tydruk, su kohal pilvi liigub

Kas oskad varju leida, kui sust pole iial hoolitud

Me kohtume, peopesad vastakuti seame

Jääkylmas peegliklaasis yheks varjukujuks saame

 .....mina enam kuuluda ei suuda rahvamassi

Mul alati on valge selg ja tahmane nina

Ka minul vale eluvorm on kirja pandud passi

Me igavesti koos

Mu poole elu tagune mina

29. aprill 2019

Yks väheke vanem lugu

Laul laulu tegemisest

Ma panin raadjo laua peale

Lauaplaat kleepis öisest kasteniiskusest

Raadjo vaikis kleepuvalt ja kiuslikult

Lauajalgades elavad puukoid ja nende käigud

On vanemad kui mina

Ja mu kiirkuivatatud puidust odavad kitarrid

Ja mu kiirkäigul õpitud odavad laulud

Tulevad täna ja kaovad homme

Ma panin raadjole kõlari kylge ja hääled sisse

Kitarride juhtmed olid märjad ja kiuslikud

Kui laulsin oma odavast naiseelust keset puukoisid

2. September 2018

Aianduslik lugu, toores jälle

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu

Toorikide toorik e seenelugu

Mul hirmus nälg om kallal
Õkva är taht tappa, är taht minnu tappa
Ma võti nõvvus minnä siini tuuma
Mõtsa, sohu vai sis rappa, sohu vai sis rappa
Es levvä kotust syvvä
Mitte raasagi ei leibä ega rasva, leibä ega rasva
Võti väidse, mõtli mõtsast tuvva
 siint vai põdramassa, siint vai põdramassa
(Edesi lätt möllus, mõtsan umma inimsyyja seene')
....
Kyll nä haardsõva jalust
 ja väänässiva kässi, väänässiva kässi,
Ma joosi hirmsast halust,
Hää, et eluga ma pässi, eluga ma pässi

Yks väga vana lugu

Kus on meie Liisu, miks tee peal aega viidab,
Kus paha tydruk saatana lehmale rohtu niidab,
Kas arvab, et yksainus päev võib terve nädala kesta,
Luud hoovil seisab ja väikeste vendade särgid vaja pesta.
Kus on meie Liisu, ta jälle metsas hullu haldjat mängib,
Kui anumad pesemata ja sassis vendade sängid.
Näe, kylamees tuleb, kel verine kirves on vööl,
Mis hulkuda tal, kui aus rahvas metsas ja põldudel tööl.
.../instrumentaalne refrään/
Ma alati jooksen ja teen kõik, et olla kõigile hea,
Ka siga tuhnimas õues ja kerjus väraval kartma ei pea,
Mu ema on alati olnud rahul ja rõõmus,
Tööd tehtud ja õhtul aega ka veinisõõmuks.
Kuid olgu neetud see uks, see rada ja päev,
Kui teise kylasse jooksin, toidukorv käes,
Sestsaadik ma alati yksi käin oma märgiga,
Kui naine, kes plikana magas hundiga.

Toorik Kylaline

Tuleb, kysimata luba
Seisab sirgelt keset tuba
Silmis kustumatud tähed
Vikat soojas härma läheb

Tõsilugu

Jah, ma tõesti proovisin kyll,
Kuid neil ei saanud millestki kyll.

Lorilaulusepp hoos

Lugu ylekohtusest maailmast

Liiakasuvõtja läheb põrgusse
Ja palju kurja teinud varas - põrgusse
Vägistaja tee viib põrgusse
Ja kõva kakleja - no ikka põrgusse

Liiast pealemaksja läheb põrgusse
Ja oma varast ilma jäänu põrgusse
Äralõhut naine läheb põrgusse
Karmilt viga saanu - ikka põrgusse

Refrääni moodi asi:
Kivine ja kõver tee viib taevasse (Kuid)
Samasugust tallad minnes põrgusse (Ma tean)
Igat lille ma ei nopi, õis õnne ei too
Igat kivi raudses saapas jalaga ei löö

Ma tihti seisan neil teil, kõlgun kahe ilma piiril
Näen, kuidas vales suunas lööb välk ja veereb kivi
Ja alati yks palve kogub jõudu mõtetepiiril
Et samas põrgus koos ei saaks olla kurja lill ja ohvri kivi

Põrgukoerad

Jooksen elu eest, kui minu suunas sirutub mõni vari

Kardan, et nad kõrvetavas päikeseski mind näevad

Ja pyyab kinni mind see põrgulik kari

Minu enda põrgu, mu enda saatanlikud koerad

Kylm kivi

Jumalanna istus kylmal kivil

Hylgepojad nagu kirjud kivid

Jumal passis lõunas pääsukesi

Jumalannal linnuviles jäätus vesi

Hylgepojad naersid nagu vaerad

Jumalanna, sirutades kaela,

Tundmata jääd sukkades ja sallis,

Tajumata aega, istus talves hallis

Jumal passis lõunas pääsukesi

Reisi alustavaid hulgakesi

Andis neile kaasa kalli kirja

Kirjas seisis - täna õhtul tulen hilja

Jumalanna istus kylmal kivil

Haned tulid, sajakaupa rivis

Sulas kasukas ja linnuvile

Pööripäeva päike paistis kivil istujale

P.s. see laul tuli pähe 1) sigarikarbikidra mängimise, 2) arvuti avapildi imetlemise ja 3) Sinise keraamilise linnuvile vaatamise peale. Kujun ja algne idee olid algul ähmased ja mitte päris sellised, aga ma PIDIN teksti sigarikarbikidral mängitud rytmi sisse peksma.

Jälle yks sõidulaul

Hommik otsa oli jõle halb olla, pea käis ringi ja maakera kõikus hullumoodi. Lõuna ajal viskasin päris pikali ja kuulasin natuke Porcupine Treed. See bänd paneb mul aju tööle, nende laulude ylesehituson niiii inspireeriv. Aga ilma internetita see äpp ei salvesta, õnneks tegin prooviks kuvatõmmiseid.

Las hea lugeja arvab pealegi, et ma olen napakas. Pärast sellist elu, nagu mul, ei muretsema selle pärast absoluutselt.

Progeloo toorik

Lendan samblarohelises taevas

Trähmulisel maapinnal voolab mu vari

Rõõmus, et jälle on lennuilma

Ja et jälle toodi jalutama

Olen ingel punases plekkkestas

Liblikas roostes koletisenahas

Poolteist tonni õnne ja rõõmu

Kaheldav sisu ja vaieldav vorm

Suudlen ahnelt asfaldiauke

Kirglikult akteerun kilomeetritega

Mu vereringeski voolavad valged triibud

Katkendlikud, vahest pidevad või topelt.

Te ei pea tasa sõitma

Sest sillad kannavad meid kõiki

Ärge märgake mu hullu pilku

Ega surma otsivaid päevatulesid

Olen ingel punases plekkkestas

Liblikas roostes koletisenahas

Poolteist tonni õnne ja rõõmu

Kaheldav sisu ja vaieldav vorm

Bluusitoorik

Olen varemetemaa kuninganna

Kõdupuidust kuningalossis

Päike paistab, siis on näha kõik kaanteta kaevud

Ja keldrites kobrutav must põhjata sygavik.

Ma ostsin yhe maja, milles on 8 kollast ahju,

Kuid pole, kes kolletes hoiaks tuld.

Mu unistused veerevad koos paduvihmas

Veerevate kivikestega mäest alla.

Mu unenäod lõpevad alati yhtemoodi

Ja enne lõppu on hulluksajavalt valus.

Väike samblalaul

Maalma nurga tagant on tulnud valge udu

Neelates kõk, milles oli veidigi värvi

Voolates järele mööda teid ja radu

Soovides leida uut ja elusat värvi

Maailma nurga taga ta puhkas seni kuni

Isu sai täis olemast kalbe ja kale

Tydimus tekkis olemast surm ja uni

Soov tekkis soojusele lähemale

Maailma nurga taga on otsa lõppenud otsata ootus

Rohelist armastust, punakat elu ja sinist

Lendu mu ymber tuksleb, on mahlane lootus

Kärpimas kurbuse lendu kesköösinist

Maailma nurgal seisan jalgupidi soojas samblas

Päranisilmi imetlen hõbedast õhku

Lehvitan lendajatele, seisma samblas

Ma alati kartmata jään keset hõbedast rohtu