Kuvatud on postitused sildiga ballaad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ballaad. Kuva kõik postitused

pühapäev, 7. aprill 2024

Muinasjuttu kah

 Hakkan aga kodutöid tegema, kuulan natuke hevit ja mu sisemusest hakkab kerkima lugu.

Sihuke. No vajab natuke pahtlit ja värvi, aga umbes nii ta oleks. -

Ma tõusen tumedaimast unest

End sirutan surmaööst

Sa kutsusid mind, ma tulen

Sa käskisid mind, ma lähen

Toon sulle naaberkuningriigi kulla

Ja teiselt poolt klaasmäge kristallkingadega printsessi

Sa pidutsed siis varahommikuni

On laual vein, peen juust ja särisev liha,

On suitse magusaid, mis ööõhust teevad iha

On voodis aega teha head ja kurja

Kuid lõpeb öö ja tõuseb verev päike

Printsessi siidist kleidi viskad mulle

Ja ta valged lokid, ta vere ja ta hinge,

need heidad hoolimata ära igal hommikul,

Et saaksin minagi, ei läheks näljast raevu

ma, verest võiet suuga, kaltsust kurivaim


Ma tõusen tumedaimast unest

End sirutan surmaööst

Sa kutsusid mind, ma tulen

Sa käskisid mind, ma lähen

Toon sulle sinu enda kulla

Tõusen kivikirstust kivist silmadega printsessina

Me pidutseme varahommikuni 

On laual veini, verest maiustusi, liha

On suitse kibedaid, mis ööõhust teevad iha

On voodis aega teha head ja kurja

Kuid seegi öö saab otsa, tõuseb päike,

Kuid ei kogu maailma verest saa kyll,

Et lepiksin kymne tuhande ööga,

mis veetsid hoolimata sa mu silme all,

ei pidutsedes iial hoidnud naeru

mu verest võiet kaltsust keha yle


Ma tõusen tumedaimast unest

End sirutan surmaööst

Ma kutsumata tulen

Ma käskimata lähen /umbes 2x

Vaid siis, kui olen saanud kyllalt

p.s. krundiks all oli W.A.S.P-i lugu "Sleeping (In The Fire)". Ma absoluutselt ei kuulnud selle laulu teksti, aga see heliriba! ja see hääl! see tunne!

kolmapäev, 28. juuni 2023

Lugu laulukirjutamisest

Ma täna kardan laulu kirjutada 
Ja sõnu pelgan, et nad ajan sassi
Ka viisijuppidega harjutada
Ei ole parem, ikka läheb sassi

On sõnad nagu pikad roosivõrsed
Mind haarand piinavasse embusesse
Kui liigutada julgen, okkad õudsed
Mind nuhtlevad ja viivad ahastusse

Ja viisijupid põrkavad kui kivid
Mu sees ja ymber, nagu neil on tuju
Nad kukuvad kui kuhjad, virnad, rivid
Mu pihta, ega võta laulu kuju

Ma täna tunnen, minus kõik on vale
Ja rahutus, mis sõnadeta karjub,
Mind ajab enda sisse sygavale
Kuid sealgi haaravad mind samad varjud

20.06.2023

laupäev, 12. november 2022

öö

Ja mu kulmudel on tähtedeta öö
Ja mu silmadel taevatagune raskus
Ja hääleta lendab lind läbi öö
Ja hääleta udu mu juukseid kroonima laskub
(Osa pikemast loost)

kolmapäev, 12. oktoober 2022

Armastuse ime

 

Õde käes on õhtu juba

kussa õeke kolad

taevavesi tume juba

sina ikka kolad

õeke tule koju juba

ootab väike õde

lage laud ja tyhi tuba

aga sina, õde


kesköötuul ja marutondid

peletavad ööund

teeline käes tulelondid

sõnumi on toonud

sinu vere joonud hundid

sydamegi söönud

õde sinu õlakondid

põdrapeni söönud


sinu kael on kahekorra

sinu silm on pime

haavu kehas kymnevõrra

puret jalus side

vedeled all vähimõrra

huuled hoidmas nime

suul on lukke sajavõrra

armastus on ime


See lugu on 2021. aasta 7. detsembri kuupäevaga. Kuna ma polnud mõnda aega kindel, kas ontlikule poetessile sobib sihukest lugu ilmutada, siis istus see lihtsalt dokumendikastis. Aga täna võin ma julgelt öelda, et olen LAULU kirjutaja, mu peas elavad metalbändid, ja see on täiesti viisakas ja korrektne metalbändi lugu. Muud detailid on kahjuks kadunud. Pole võimatu, et lugu ärkas ellu mõnda rahvaluulekogumikku lugedes, ma loen heameelega autentseid vanu tekste, ja nagu ikka, hakkab siis mõni järjekordne lugu või bänd tööle.

Kes arvab, et meil on karjuv puudus naisrokkarite helladest muusikukätest, tõusku pysti. Mina igatahes seisan juba aastaid ja ei mõtlegi istuda.

Vangimaja, seletuskirjaga

 Kusehaisune ja kylm on minu kamber

Minu enda näoga on vangimaja valvur

Ma istun igavesti oma eluaegset

Kord aastas kirjutan armuandmispalvet


Ma võitlesin, et siia vangitorni jõuda,

Et trepist yles ronida, uks kinni lyya,

Ja rasket võtit lukuaugus keerata

Ning võti tormisesse merre visata.


Igaveses öös äike myyre raputab

kylm tõmbetuul kõik kondid valutama paneb,

kuid armastan ma seda tormi lauluviit

on rahe ja tuul minu leib ja vein.


Kord aastas kirjutan ka armuandmispalvet

Omaenda kõrge kohtu ees siis loen ta ette

Ei kohut iial leebuses syydistada saa -

Peakohtunikuna võin palve puruks rebida.


12.10.2022


P.s. sarnaselt "Iludusvõistlusega" kodust väljas aega parajaks tehes kirjutatud laul, mis hakkas hommikul kodus konkreetselt eesti metalmuusikat kuulates kasvama ja napilt unustamisest pääses. Yksikud laulud on nii visad, et sõidavad minuga kaasa ja yyrgavad niikaua, kuni mingilgi kujul kirja saavad. Aga kuna laulud tulevad mulle pähe alati mingit tööd tehes, siis on nad ka lihtsad nagu regivärss, sest tähelepanu ei saa lõputu hulga asjade vahel jagada. Kirja läheb asi alati kiiresti ja viimistlemata rytmiga, mis mind häirima jääb, sest idee on kyll hädapärast kirjas, aga no mina ei suuda algset meeleolu täpsesse värssi valada, selleks on mu ööpäev liiga lyhike ja kitarride kapist välja võtmiseks ei jätku aega. Minu väga paha.

kolmapäev, 15. aprill 2020

Vana kõrbekuradi kaebelaul


Ärkan hommikuti väga vara, sest valgeks läheb ju poole 6 paiku, une viib tihti ära mõni räige õudusunenägu või terav valu, ja mu kere on kange ja liikumisvõimetu. Läheb veidi aega enda kokkukerimisele ja väljasirutamisele ja siis ma ajan ennast yles, kooberdan lossi kööki ja panen kohvipaja jaoks vee keema. Mõnikord juhtub, et võtan kätte ajakirja või kudumistöö ja kuulan muusikat. Siis tuleb pähe ja hakkab kõlama paar täiesti korralikku bändiseadega laulusalmirida, aga ylejäänud tekstiga tuleb vaeva näha, et see veidigi korralikumasse vormi peksta.
(Inspiratsioon: ansambel Dream Theater, album "Falling into Infinity")
..........

Soolaseid tuuli tuleb kolme päevateekonna kauguselt
Silmapiiril liigub yksikuid kartlikke möödakäijaid
Alati hõljub taevas pruunikas tolmutormivine
Nad ei too iialgi muust maailmast häid teateid

Liivaluidetel kasvab hõredaid siniseid kõrsi
Mu lossi toov tee on konarlik ja kivine
Siin maal ei ole iial nähtud lehti ja õisi
Kõige kohal lõõtsub tappev põuavine

Ma istun keskpäeviti vahitornis, kus elab rahutu deemon
Sektanti sirkliga kopsin ja keerutan liivakella
Ja silmapiiri jõllitan, kus vaevumärgatav tee on
Kuid sajandeid pole yle liivavälja keegi suutnud tulla

Kui olin veel väike kurat, siis kuulasin tihti lugusid
Mida tuul mulle rääkis, kui lendles yle mu pea
Need lood on muutunud ja kaugete linnade rususid
Ma igatsemisväärseks teekonnasihiks ei pea

Kuid mu päevad on väga lyhikesed, avatud viimased kastid
Teed, kohvi ja tubakat, otsas ammu on muu proviant
Põuatuuled toovad varjupilte, neist pyyan oma laevade lastid
See on mu päevade jõuvaru ja unetute ööde toit

Ma alati upun yhteainsasse unesse
Enne, kui õuduse teki viib esimene päikesekiir -
Keerlevas tuletormis mu liivaluited lendlevad taevasse
Ja lossi ja kalju soolane meretuul tuhana kõrbesse viib