Põdra talv

Tuli talv ja tulid tuisud

Põder pätsas uued uisud

Tahtis minna järvele

Kätte maksma koprale

Suvel põdra jooksurajal

Kobras teinud oma maja

MIlle all veel 10 punkrit

nõnda põdra jalad murti

Sanitarid-hundid shvipsis

jalad valesti pand kipsi

Raviarst end mägraks jõi

Taastusraviks kelgu tõi

Kui siis põder kipsist pääses

Jalad kõhnad nagu sääsel

Suvi läind ja käes on jõul

Põder kättemaksunõul

Kui mu suvi lendas nässu

Siis te talve keeran pessu

Terve talve uisutan

Teie lae peal kriiksutan.

Võib laulda "Mutionu" viisil.

Kiri ajalehetoimetusele

Räägi mulle ilusasti

Napakaid ja lolle asju

Kohutavalt igavesti

Segaseid ja hulle asju

Kõnele mu kõrva sisse

Valesid ja kuulujutte

Laimu, sõimu ja ekstsesse 

Õõvastavaid uudisjutte

Valeta just nagu suudad

Õnnest nõrkedes ma ootan

Kuidas kulla sitaks muudad

Aina imetlen ja vaatan

Filosoofilise maiguga lugu

Eile hommikul oli yle pika aja ilm, mis lubas kirjatarvetega õues istuda. Ehk kõigepealt hakkasid peas kuju võtma paar värsirida, aga siis tekkis sund see lauldavasse vormi kirjutada.
(Muusikat, eriti ingliskeelset muusikat kuulates juhtub alalõpmata, et originaalteksti mõistmiseks pingutada ei ole võimalust või viitsimist, sest muu töö nõuab oma jao, aga muusika peale hakkab mu peas tekkima oma tekst. Need muidugi lähevad päeva jooksul kaotsi, sest mul ei ole tekstimälu. Mõnest on kahju ka, aga eredaimatest asjadest jääb vahest harva alles rida või paar, mida hiljem omaette ja täiesti uue tekstina edasi arendada. Olgu öeldud, et aega ja pauerit mul perekondlikel põhjustel, hehe, praegu ei ole.)
Pildil on tyypiline kirjatöö. Maiviitsi läppariga jännata, sest noorim laps, mitme diagnoosiga autist, on oma maailma asju ajades selle kleepuvaks teinud ja klaviatuuri rookides läheb laulutegemise isu ära, sest naised ei tee laule, naised pesevad pesu, pesevad põrandaid, mida naised ikka muud tahavad. (Osundus Pantalonelt, Nüganeni lavastatud "Armastus kolme apelsini vastu")

• 
  

Mustkaarna laul

Tõstan korraks tiivad, lendlen sygaviku kohal
Sygaviku mustas udus keerleb musta ööd
Liuglen keset taevast, seltsiks mustad tondinahad,
Keda näha võite ainult keset pööriööd

Tõusen metsa kohale ja maha jätan kodu
Kassikullast märki märkan tormipilvedes
See on iginäljas kuu, kes otsib oma kodu
Tema õnn on taevas, minul kuuselatvades

Ainult hull ja hullult julge täna öösel väljas
Astuda võib tondinahakirjus mustas öös
Kylmund kuu ja kogu taevaalune on näljas
Tuisuvaime täis, kel rauakivist syda sees

Teen veel viimse tiiru selle sygaviku kohal
Keerleb musta lund ja surma selle ilma sees
Väsivad ja lumepilveks saavad tondinahad
Vaikselt nagu vari vajun kuuseladvusse

.....
Selline pilt ilmus vaimusilma täna hommikul, sest lörtsi on sadanud. Meie maal on kyll talvise pööripäeva nädalal haruharva kylm, paks lumi ja tuisk, aga aeg, kus päikesevalgust jätkub ainult veerandiks ööpäeva ajaks, siis ylejäänud aja võib pimedusest igasugu imesid otsida ja leida. Ja muidugi lõpmatut ootust ja masendust.

Kontsepti kah

Raskel sammul astun lõpmatul samblaväljal

Mu puituvaid kõrvu paitab kuuldamatu tuul

Lugematuid punaseid pärleid pildus maha see,

Kes just jooksis siin, hullud hyyavad neid jõhvikateks

Raskel sammul aina aeglasemas, aeglasemas ajas

Õhk muutub aina kuldsemaks, soojemaks tuul

Mu hingelind lendas yle kauge oja lepikusse

Pean pyydma ta, enne kui pudenen turbana tuulesse

Raskel sammul, tõrjudes lendlevaid samblahelbeid

Mu käsivartest ribasid rebib tõusev kevadetuul

Hingelind ootab mind ja lepikust kõlab laule

Mul on viimased sammud astuda pehkinud jalgadel

P.s. lõõpisin vanema tytrega elustiiliprobleemide ja psyhholoogiliste sh nähtamatute tõkete yle. Mul on tohutu sygav filosoofiine suhe ja pikaajaline mitmekylgne kogemus puiduga, eriti aga mäda ja seenetava puiduga. Tytar genereris idee, et mädapuidu teemal saab toota väga diibi konseptuaalalbumi, et kirjeldadki seda materjali ehedalt ja otsekoheselt ja kõik hakkavad sealt sygavat sisu otsima.

Haha, minu aju hakkas juba teemat ennast poeetiliselt ymber ja ymber valama. Istusin maha ja mõtsin teha loo mädand puukuradist, kes laulu lõpuks sohu kylili kukub, aga välja tuli õrn ja peen kuratteabmis. Ei tohi nii loominguline olla ikka.

Silmapiirini sillutis riimiga, toores, lonkab

Silmapiirini sillutis, tänavatäis piparkoogimaju

Hoovides pesunöörid ja liivaga mängivad lapsed

Kohevad elupuuhekid ja kerasse pöetud paju

Akendel pelargoonid ja peenardes roosad kapsad

Planguaedade kohal naeravad kypsed suveõunad

Potsudes maha neid kukub lillepeenraisse, muru peale

Kääksudes avaneb väravaid, köökides lõhnab lõunaid

Akendest paistab taldrikke sätitud laudade peale

Tänava poole naeravad mitmevärvilised aknapaled

Harva on lohakalt lahti nikerdatud välisuksed

Tänava ääres on pinke, mil teekäija puhkab jalad

Ja kuulab kui muusikat võõrad hõiked ja lõunalekutsed

Tänava ääres on pinke tokkroosipuhmaste varjus

Selleski ilusas linnas kõigel aeg on tulla ja minna

Vihmaveerennidel tuvid mind vaatavad, tormikarjust

Juba tõusengi koos oma tuultega, aeg on minna

(Millalgi septembris)

Saabumine mitte kuhugi

Veel panen kohvri maha, kuulan, kuidas lahkub rong,
Ta myhin peagi vaikib, tinaraskelt seisab õhk
mis lõhnab tolmu kollase ja eilse järgi ning
on ymber minu suve ainus madalrõhulohk

See maa on võõras, seda linna silm ei seleta
Perroonil seisan, rasket unustust on täis see hetk
Siin seistud kordi paljusid ei äkki mäleta
Siin elat pikad aastad kadunud kui ainus hetk

On kuskil kaugel kypsemas veel pärnaõiemett
Ja õhus suvi, mida tuuletuju toob ja viib
Mu kohvris tyhjaks saanud pudel unustusevett
Perroonil seisan, ootan, millal talv mu ära viib

Seinale maalitud tondid

Seinale maalitud tondid

Seinale maalitud tondid

Seinale maalitud tondid

Hämaras räpases toas

Teevad nägusid, irvitavad nagu isandad

Seinale maalitud tondid 3X

Väänlevad kannatamatult

Ootavad ööd, et tulla mu tuppa tantsima

Seinale maalitud tondid 3X

Alati on nad olnud siin

ja joonud januselt mu unesid

Seinale maalitud tondid 3X

Ka teil on oma aeg ja hind

Mu sees kivikõva võitlejahing

Seinale maalitud tondid 3X

Kõigest hoolimata ärkan painajaist

Teid pesen maha igal varahommikul

…….
Kogemata leidsin telefonist yhe ilusa laulu, ja minu pardakompuuter tegi sellest kohe oma versiooni. Ilus laul on see
Marilyn Manson
ja selle samuti ilus originaal.
Johnny Cash

Tavaline lugu noorest naisest

Tavaline lugu noorest naisest

Yks oli nii leebe ja lahke

Kui lõhnav jaanikuutuul

Nii ilus, ei ylbe, ei uhke

Ja lauluviis helises suul

Yks kõndis nii kergel sammul

Ja lokid lehvisid pääs

Ja liblikad lendlesid kannul

Ka vihmas ja talveöös

Yks oli nii lõpmata kena

Ja armas ja ilus ja noor

Tast saatan sai aastatega

Ta nimeks sai vanamoor

Vemmalvärss yhest vanemast vabavärsist

Toores lugu

Ma kardan iseenda peegelpilte

Ka aknaid, millest vahest kõnnin mööda

Ma pelgan, silmanurgast kõõrdipilke

Neil heidan, lootes - möödujat ei lööda

Ma iseennast väldin nagu välku

Ei taha jääda yksi yhte ruumi

Kus mina annab kohe endast märku

Ja välja ytleb tõsi tulikuumi

Ma olen armutu ja padujõhker

Kui esivanem metsarahva tõust

Taassyndides saan juurde uusi tahke

Kuid ei saa siledamaks minu lõust

 7. nov 2019

Toorikide toorik e seenelugu

Mul hirmus nälg om kallal
Õkva är taht tappa, är taht minnu tappa
Ma võti nõvvus minnä siini tuuma
Mõtsa, sohu vai sis rappa, sohu vai sis rappa
Es levvä kotust syvvä
Mitte raasagi ei leibä ega rasva, leibä ega rasva
Võti väidse, mõtli mõtsast tuvva
 siint vai põdramassa, siint vai põdramassa
(Edesi lätt möllus, mõtsan umma inimsyyja seene')
....
Kyll nä haardsõva jalust
 ja väänässiva kässi, väänässiva kässi,
Ma joosi hirmsast halust,
Hää, et eluga ma pässi, eluga ma pässi

Yks väga vana lugu

Kus on meie Liisu, miks tee peal aega viidab,
Kus paha tydruk saatana lehmale rohtu niidab,
Kas arvab, et yksainus päev võib terve nädala kesta,
Luud hoovil seisab ja väikeste vendade särgid vaja pesta.
Kus on meie Liisu, ta jälle metsas hullu haldjat mängib,
Kui anumad pesemata ja sassis vendade sängid.
Näe, kylamees tuleb, kel verine kirves on vööl,
Mis hulkuda tal, kui aus rahvas metsas ja põldudel tööl.
.../instrumentaalne refrään/
Ma alati jooksen ja teen kõik, et olla kõigile hea,
Ka siga tuhnimas õues ja kerjus väraval kartma ei pea,
Mu ema on alati olnud rahul ja rõõmus,
Tööd tehtud ja õhtul aega ka veinisõõmuks.
Kuid olgu neetud see uks, see rada ja päev,
Kui teise kylasse jooksin, toidukorv käes,
Sestsaadik ma alati yksi käin oma märgiga,
Kui naine, kes plikana magas hundiga.

Lorilaulusepp hoos

Lugu ylekohtusest maailmast

Liiakasuvõtja läheb põrgusse
Ja palju kurja teinud varas - põrgusse
Vägistaja tee viib põrgusse
Ja kõva kakleja - no ikka põrgusse

Liiast pealemaksja läheb põrgusse
Ja oma varast ilma jäänu põrgusse
Äralõhut naine läheb põrgusse
Karmilt viga saanu - ikka põrgusse

Refrääni moodi asi:
Kivine ja kõver tee viib taevasse (Kuid)
Samasugust tallad minnes põrgusse (Ma tean)
Igat lille ma ei nopi, õis õnne ei too
Igat kivi raudses saapas jalaga ei löö

Ma tihti seisan neil teil, kõlgun kahe ilma piiril
Näen, kuidas vales suunas lööb välk ja veereb kivi
Ja alati yks palve kogub jõudu mõtetepiiril
Et samas põrgus koos ei saaks olla kurja lill ja ohvri kivi