öö

Ja mu kulmudel on tähtedeta öö

Ja mu silmadel taevatagune raskus

Ja hääleta lendab lind läbi öö

Ja hääleta udu mu juukseid kroonima laskub

(Osa pikemast loost)

Järjekordne kaebelaul suve lõpmise yle

 

Vaevatud päike sukeldub pilvedesse,

viipab veel korra ja juba ta ongi läind.

Öö tuleb kiirelt ja vaatab mu akendesse,

kas kõik jäänd korda seeaeg kui ta ära käind.

Täna ma taipan, täna ma mõistan siiski,

suvi on läbi, tali on kohe siin.

Tuhm tundub hommikul läikiv kastepiiskki,

kuu tõuseb õhtul kui mädamandariin.

Humoorne lugu inemise sisust

 

Toores lugu

Ma kardan iseenda peegelpilte

Ka aknaid, millest vahest kõnnin mööda

Ma pelgan, silmanurgast kõõrdipilke

Neil heidan, lootes - möödujat ei lööda

Ma iseennast väldin nagu välku

Ei taha jääda yksi yhte ruumi

Kus mina annab kohe endast märku

Ja välja ytleb tõsi tulikuumi

Ma olen armutu ja padujõhker

Kui esivanem metsarahva tõust

Taassyndides saan juurde uusi tahke

Kuid ei saa siledamaks minu lõust

Laul kannab kuupäevanumbrit 8. november 2019 ja on must huumor minu kui inimese kohta, kehtib nii tollase minu kui ka tänase, kyllaltki teistsuguse minu kohta. Jah, need on 2 erinevat isikut, sest. Änamvähem 3 kuud tagasi alustasin kleepvalguvaba elu, sest kogemata avastatud teraviljatalumatus oli mu kere põmst kõik organid hõredaks kulutanud ja isegi aju töötas miinimumrezhiimil, pidev uim ja surmväsimus vedasid mind surmale lähemale ja lähemale. Elu esimeses otsas kogetud mälukaotusteni peks ja piinamine lisaks, sest seda kannab inimene alati kogu elu fyysiliste ja psyhhiaatriliste jälgedega, mida ei muuda ykski ravi. Sellest ootamatult välja ronimise võimalus on väga abiks, sest lisaks enneolematult kergele tundele töötab ka aju teistmoodi. Jah, ma olen isiksusena muutunud ja muutun veelgi. Ma ei tea, milliseks ma muutun, ma ei tea isegi seda, milline ma olema peaksin, sest mul pole kunagi lastud iseendaks saada. Seega tuleb nautida ettearvamatut protsessi ja elada sellise stardipaketiga, mida kirjeldab eespoolkõlanud laul. Ma olen selle yle uhke, mis siis, et ylejäänud inimkond seda enneolematut saavutust ei näe. Mina tean, mis värk on, ja sellest piisab. Laulgem!

Vangimaja lugu maakeelen

 

Kylm ja kusõhaisunõ om mu kambri

ja mu hindä näoga om vangimaja valvri

Ma istu igäväste umma eluaigsõt

Kõrra aastan kiruda armuandmispalvõt

Igävädsen yyn pikne myyre raputas

Igäväne kylm tuul mu kangit kuntõ sakutas

Aga armasta ma säänest tormi lauluviit

Rahe om mu leib ja tuul mu viin.

/Ma võitli, et taahtõ vangitorni jõuda´,

Et trepist yles ronida, uss kinni lyvvä´,

Siss rassõd võtind lukumulgun ringi käändä´

Ja võti tormitsõlõ merde visada

Ja võti tormitsõlõ merde visada./

Kõrd aastan kiruda ka armuandmispalvõt

Umahindä korgõ kohtu iin sis loe tä ette

Saaõi´ kohut liiglahkõ olõmidsen syydystä -

Pääkohtuniguna taa paprõ purus tõmba esi´ ma.

/ Refr /

Värss lonkas mõnõvõrra, tuuga saa tegeldä siss, ku periselt laululõ viie tegemisest lätt. 

Kleidilugu

 Seda kleiti selga ma ei pane

Sest pole õige aeg, veel pole õige aeg

On riidekapis pimedus pilkane

Ja hinges härmas aed, mu hinges härmas aed

On kuskil päiksekullas mäed ja maanteed

ja joogid jahedad ja joogid jahedad

See kleit on juba aastaid rännu ootel

Kuid jälle lähen ma, lähen nõusid pesema

Laul, mis lõpus käest ära kadus, sest nimekiri kodutöid on ees ja tõbisevõitu laps vajab tähelepanu. Põhjus 2 on kirjutamise taustaks sattunud täiesti vale muusika. Elektrikitarri sisaldav rokalugu vajab samasugust tausta, aga ma panin "igaks juhuks" mingi meditatsioonimuusika ja aju muutis hetkega olekut.

Muide, meil on praegu segane remondihetk ja oma pille hoian riidekapis, voodis, pööningul, köögis ja igal pool, kus jumal juhatab natukenegi ruumi, ja mängida ei lase syymekad tegemata kodutööde pärast. Neid syymekaid on mitme kontseptuaalalbumi jagu, hakka ainult kirjutama, aga kui huumor kõrvale jätta, siis on targem neid kuradeid mitte kaane alt välja lasta.

Armastuse ime

 

Õde käes on õhtu juba

kussa õeke kolad

taevavesi tume juba

sina ikka kolad

õeke tule koju juba

ootab väike õde

lage laud ja tyhi tuba

aga sina, õde

kesköötuul ja marutondid

peletavad ööund

teeline käes tulelondid

sõnumi on toonud

sinu vere joonud hundid

sydamegi söönud

õde sinu õlakondid

põdrapeni söönud

sinu kael on kahekorra

sinu silm on pime

haavu kehas kymnevõrra

puret jalus side

vedeled all vähimõrra

huuled hoidmas nime

suul on lukke sajavõrra

armastus on ime

See lugu on 2021. aasta 7. detsembri kuupäevaga. Kuna ma polnud mõnda aega kindel, kas ontlikule poetessile sobib sihukest lugu ilmutada, siis istus see lihtsalt dokumendikastis. Aga täna võin ma julgelt öelda, et olen LAULU kirjutaja, mu peas elavad metalbändid, ja see on täiesti viisakas ja korrektne metalbändi lugu. Muud detailid on kahjuks kadunud. Pole võimatu, et lugu ärkas ellu mõnda rahvaluulekogumikku lugedes, ma loen heameelega autentseid vanu tekste, ja nagu ikka, hakkab siis mõni järjekordne lugu või bänd tööle.

Kes arvab, et meil on karjuv puudus naisrokkarite helladest muusikukätest, tõusku pysti. Mina igatahes seisan juba aastaid ja ei mõtlegi istuda.

Vangimaja, seletuskirjaga

 Kusehaisune ja kylm on minu kamber

Minu enda näoga on vangimaja valvur

Ma istun igavesti oma eluaegset

Kord aastas kirjutan armuandmispalvet

Ma võitlesin, et siia vangitorni jõuda,

Et trepist yles ronida, uks kinni lyya,

Ja rasket võtit lukuaugus keerata

Ning võti tormisesse merre visata.

Igaveses öös äike myyre raputab

kylm tõmbetuul kõik kondid valutama paneb,

kuid armastan ma seda tormi lauluviit

on rahe ja tuul minu leib ja vein.

Kord aastas kirjutan ka armuandmispalvet

Omaenda kõrge kohtu ees siis loen ta ette

Ei kohut iial leebuses syydistada saa -

Peakohtunikuna võin palve puruks rebida.

12.10.2022

P.s. sarnaselt "Iludusvõistlusega" kodust väljas aega parajaks tehes kirjutatud laul, mis hakkas hommikul kodus konkreetselt eesti metalmuusikat kuulates kasvama ja napilt unustamisest pääses. Yksikud laulud on nii visad, et sõidavad minuga kaasa ja yyrgavad niikaua, kuni mingilgi kujul kirja saavad. Aga kuna laulud tulevad mulle pähe alati mingit tööd tehes, siis on nad ka lihtsad nagu regivärss, sest tähelepanu ei saa lõputu hulga asjade vahel jagada. Kirja läheb asi alati kiiresti ja viimistlemata rytmiga, mis mind häirima jääb, sest idee on kyll hädapärast kirjas, aga no mina ei suuda algset meeleolu täpsesse värssi valada, selleks on mu ööpäev liiga lyhike ja kitarride kapist välja võtmiseks ei jätku aega. Minu väga paha.

Iludusvõistlus

 Tulge meile kylla, meil iga päev on pidupäev,

Peeglisaalid avat, lauahõbe kõrgpoleerit,

iga viimne messingist uksenuppki läikima löödud.

Iga peoloom tulgu, kel yles ennast lyya soov,

Meil igayks saab iludusevõistluse kuldkrooni,

Ka printsess, vana kuningas ja kuninganna ema.

Mõõdutundeta te võite ennast lille lyya,

Seks ongi peeglid, kandikud, klaasipõhjad ja uksenupud,

Millelt end imetleda, vaid see me majas on lubatud.

Kristallidega mantli saab iga ilueedi

Ja esimene leedi, peaarst ise aitab selga,

Me igavene iludusevõistlus kestab ööpäev läbi

(me igavene iludusevõistlus kõigile hästi saab tasutud, orig. Kirjas)

Maja tagumises tiivas elab veel paar napakat,

Ei ehi end, ei peole tule, raamatuid vaid nõuavad

Ja lihtsat hullusärki alati vaid kannavad.

12.10.2022

Surm maanteel

 

Yks igav päev on jälle õhtaks muutumas

Ma jälle maanteel silmapiiri puutumas

Peaaegu olen, juba tunnen seda ma

Nii sõrmeotstes, silmades kui sydames ka

Peas voolab uim ja meeltes melanhoolia

Näib taevas tumepruun kuid sellest hoolija

Ma praegu pole, hõljun musta maantee kohal

Poolunes, lendan justkui iseenda kohal

Hall päike viljapõlde vaevalt kuldab

Ja kõrvalteid, kust iial maanteele ei tulda

Sel väljal iial näha ei saa elus hinge

Vaid põuatuul teeb maantee kohal tantsuringe

Yks kaugem tolmukeeris kindla kuju võtab

Iidvana buss eiteakust maantee poole tõttab

Mattmusta logu kaame juht mu poole vaatab

Siis oma teele pöörab tyhjad silmakoopad

....

orig 26.07.2021

Leidsin lauda koristades rokase paberilehe osalt loetamatu tekstiga. Selle laulu tunne ja täpne sõnastus vajab täpsustamist. Varsti saab selle laulu minu pähe kolimisest aasta, eks siis vaatab, kas tuleb midagi juurde või on ta ise endaga rahul, hehe.

Mul olid ainult kaltsud

Kord mõtlesin ma minna tantsupeole

Ja mida panen selga ja mis viskan peale

Lõin ennast yles, panin yht ja teist ja

Et mitte pidus hämaramas nurgas seista

Instr refr

Siis läksin, juba kaugelt kajas pidu

Ja piduehteis pidulisi punte salku ridu

Mis nägin väga kurvaks tegi meele

Kas tõesti asjata ma olin asund teele

Instr refr

Sel pidul oli yksildane lõppvaatus

Jäi kogemata armastet printsessi saatus

Ma vihmas kooberdasin kodu poole

Kui kristallkingad teiste jalas printsi ootel

Mul olid ainult kaltsud

Mul olid ainult kaltsud

Äkki veel veits instr refr

Ma kodus kapiukse valla tegin

Ja kogu oma ylejäänud elu nägin

Yks needus lasub minu peal ja õlul

Et pole jõudu kehva garderoobi võlul

Kui olen tehtud kaltsust

Kui olen tehtud kaltsust

Kui olen tehtud kaltsust

Kui olen tehtud kaltsust

........................

Järjekordne raskeroka heliribaga peas astuma hakanud laul. Umbes nädal tagasi hakkas mu peas pirisema laulu refrään, koos viisi ja bändiseadega. Täna on enamus mul mdg peast kadunud, aga eile oli nii halb ilm, et istusin tagatoas laua taha ja panin algsest mõttest nii palju kirja, nagu oskasin. Kuna ma ei suuda kirjatööde juures rohkem paigal istuda kui ehk paarkend minutit, siis sai viimane salm täiesti suvaline ja laulu ätituud veidi teistsugune kui alguses peas tiirelnud lugulaulul, aga vähemalt ei läind see laul täiesti kaotsi.

Tänan kysimast, ma ei avalda oma laule, ei esita, see bänd kõlab alati ainult minu peas. Jah, mul on kymmekond kidrat pluss sinna juurde käiv kola, on bassid, klahvpillid ja täielik trummikomplekt riidekapis täiesti olemas, aga ma olen oma yrriga täiesti yksi, olen alati olnud, ja nii see ka jääb. 

Vanakraamiladu

Aeg-ajalt yllatab elu põnevate leidudega. Ma otsin yhte asja, aga leian hoopis hunniku teisi. Ka plogis tuhnides leiab mõnikord asju, mille olemasolust ainult ähmane mälestus, aga sirvides lööb põlema terve valguskett värvilisi tulukesi.

Sahtel mu vanema koliga on siin.

Meenutuseks yks sogast värvi klaashelmes

17. detsember

Tuules hõljuvad õunad
Nägudel talvine irve
Puu okstel on sajaaastane
samblik
Ma ei saa ikka veel neid õunu kätte
Seisan hiiglaslikul verandal
Käes tyhi klaas
Nende õunte mahl ei saa olema magus
Ma ehmun oma saamatusest
Muutun väga väikeseks
Veranda sajaaastase puidu lõhna hoovuses
Hall muutub mustaks
Samblik lendab nahkhiirtena laiali
Õunad irvitavad

Ja veel iidset kraami