Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle loo mantlikesest, kes ei tahtnud koolis käia.
Ykskord yhel vanal hallil ajal yhel vanal hallil maal elas kord yks tädi, kellel oli väga palju tööd. Tal oli paraku ka palju lapsi ja muid loomi, nii et ta alalõpmata ajas segamini, kas ta just kallas lastele ette ämbritäie hakitud peedilehti või käskis seal naabri juurest käiakivi tooma minna, või siis otse vastupidi. Yhel hallil päeval aga sai tal sellest mõõt täis. Hea väike sõber, sellel ammusel ajal sõid kõik elusolendid sarnast asja, nii et lapsed ei pahandanud, kui neile sigadele mõeldud toitu pakuti, aga naabrid said kyll kurjaks, kui nende hoovi jooksis võõras siga ja hakkas peenralt peiulilli nosima. See tähendab, et meie töökal tädikesel sai kõrini naabrite õiendamisest ja ta otsustas lastele värvilised mytsikesed õmmelda.
Yks väike, aga eriti tubli ja agar tydrukuke sai kandmiseks ilusa punase mytsikese ja kuna emal jäi kangast yle, siis ka mantlikese. Tydrukule meeldisid uued riided nii väga, et ta kandis neid alati ja igal pool ning nii hakatigi teda Punamytsikeseks kutsuma. Ja ema ei ajanud teda enam iial seaga segamini. Tydruk sai oma mantliga väga suureks sõbraks ja nad veetsid koos palju lõbusaid tunde kapsaid toites, sigu koristades ja hobuste aedikut kõblates või siis otse vastupidi. Mantlikesele meeldis koos tydrukuga õues ja õuest kaugemalgi ringi hõljuda ja uusi lõbusaid asju näha. Kuidas hobused veelompidest läbi jalutasid, nii et vesi pritsis lõbusasti teisele poole kylatänavat, kuidas vanaisa piip toredate sädemete lennates põlema läks ja vanaisa jooksis suitseva habemega nagu jänku, ja miliseid huvitavaid sõnu ytles naabrionu, kui kitsed ta aiale kuivama laotatud jahukotid ära sõid. See kõik oli nii ilus ja põnev.
Siis aga saabus jälle sygis ja inimesed hakkasid jälle rääkima sellest, kuidas lapsed peavad jälle kooli minema. Tydrukuke ja tema sõber mantlike olid väga elevil, sest nad polnud koolis varem käinud. Esimese koolipäeva hommikul teed mööda keksides rõõmustasid mõlemad, et saavad koos uute sõpradega palju uusi seiklusi ette võtta. Koolimaja oli rõõmsaid lapsi täis ja kõik oligi nii tore, nagu matlike oli oodanud. Aga siis kolises kell nagu sepaonu vana veekatel, kiiresti pani tydruk mantlikese pimedasse kappi ja jooksis kingakeste kõpsudes minema.
Mantlike arvas, et see on uus tore mäng, ta ootas vaikselt, millal uks avaneb ja ta saab tydrukule lõbusasti hõlmaga äsada, aga kedagi ei tulnud. Varsti kolises see kell jälle, hulk lapsi jooksis käratsedes mööda, aga mantlikest pimedast koopast päästma ei tulnud kedagi. Ja niimoodi lõputu arv kordi, vähemalt tuhat, arvas mantlike. Ta ju ei osanud lugeda ega arvutada. Teised mantlid, jakid ja mytsid ei olnud ka yldse toredad, sahistasid igavalt, ymisesid ja haisesid nagu mets pärast paduvihma, ei minged lõbusaid lugusid ega isegi mitte sõbralikult patsutamist, nad olid lamedad ja tuimad. Väike punane mantlike kurvastas ja pettus oma sõbrakese truuduses, siis aga vihastas ja otsustas, et kui ta sellest õudsest kirstust pääseb, siis ei tule ta enam iial tagasi, juhtugu, mis tahes.
Pärast tervet igavikku ja kohutavat tegevusetusepiina tundis meie mantlike kapiukse avanemisel tema nööpsilmakestesse valguvast valgusest ja teravast värskest õhust nii suurt rõõmu, et lehvis kaunilt tydruku seljas ja kuulas kapuutsi lehvides, kui tore oli olnud palju uusi sõpru leida ja nendega koos õppida ja mängida. Mantlikese väike villane hing aga kiskus pahameelest krimpsu, kui tydrukuke ytles, et nad hakkavad nyyd iga päev selles toredas kohas käima. Temal ei olnud ju selles pimedas urkas koos sihukeste nõmedate igavate hilpudega tore. Ta jäi õhtul nagis rippudes vaevalt magama, meel must ja murepilved varrukaid niiskeks udutamas.
Järgmisel hommikul pani tydrukuke oma sõber mantlikese selga ja astus õue, nagu nad koos juba palju kordi olid teinud. Aga siis meenus mantlikesele, mis kole igavus teda ees ootamas oli, ja ta sosistas: Ärme läheme täna kõige otsemat teed kooli, läheme vaatame, kuidas vanaemal läheb, kindlasti annab ta meile selle eest midagi magusat, nagu alati. Tydrukuke oli nõus ja juba nad kepsutasidki koos mööda mõnusat samblarada.
Ja siis tuli neile vastu hunt. See oli yks väga harimata metselajas, ei osanud rääkida ega midagi, ainult jorises omaette ja sörkis edasi. Siis kohtasid nad paari vanamutti, kes naaberkylast korvidega mingit kraami tõid, ja ehmatasid paari metskitse muru näksimast minema. Ja yhte kiirustavat, kuidagi tuttava olemisega räpastes riietes maalritädi, kes neid väga näljase pilguga jõllitas, ja oligi kõik. Tydrukuke ja tema mantlike keksisid veel rajal ja raja kõrval siia-sinna, aga rohkem ei kohanud nad kedagi ega midagi. Ei mingeid seiklusi, imesid ega nõidusi, kohe mitte-mitte midagi. Siis jõudsid nad vanaema majakeseni. Uks oli lahti ja popitegijad astusid sisse, aga kedagi ei olnud näha.
Korraga kukkus tydrukukese käele plärakas punast vedelikku ja ta kiljatas õudusest. Mantlike rõõmustas, sest see tähendas ju seiklusi. Nii tore oleks olnud koos puuraiduriga hundi kõhtu lõhki lõigata, paruni tytart kiusanud prouat ja kasutytreid lõkkel kypsetada või midagi, nagu inimesed laupäeviti turul ikka oma tegemistest rääkisid, aga Punamytsikest ei olnud kunagi nendele pidudele kaasa võetud. Redeli kolinal ronis seinal aga vanaema ja ytles: Noh, lapsuke, näita ette, mis sa tooma pidid!
Punamytsike aga imestas: Mul ei ole täna midagi, sest ema käskis mul aabitsa sigadele anda ja õpetajale peedilehti viia, me viskasime siia jalutades peedilehed kõrtsimehe kitsele, aga vanaema, miks sul nii kähe hääl on?
- Sellepärast, et ma remondin kööki ja tuulutamise ajal kylmetasin ennast ära.
- Aga vanaema, miks sul nii koledad silmad on?
- Sellepärast, et see piparkoogimutt, kes siin enne elas, muudkui kypsetas, praadis ja keetis ja tahmatas lae ära, ja lõpuks kärsatasid paar lollakat last ta enda ahjus ära, no kurat, proovi ise rasvast nõge rookida, kael kahekorra!
- Aga vanaema, miks sul nii koledad käed on?
- Sellepärast, et ma teen seda äraneetud kööki juba kuu aega ja plätserdan igasugu koledate ainetega. Anna juba see kalts siia, mis sul õlal ripneb! Ei uvita, olgu see kasvõi paavsti enda mantel!
Tydrukuke oli väga hea ja sõnakuulelik laps, ta andis oma armsa ja kalli, aga natukene juba toore mandariini ja mädakapsa värvi läinud mantlikese vanaemale. Vanaema ei teinud mantlikese tasast, kastepiisakestena köögipõrandale nõrguvat hädanuttu kuulmagi, võttis noa, tärkis õnnetut mantlikest siit-sealt ning tõmbas selle õppind liigutusega ribadeks. Siis võttis vanaema oma kõige pikema varrega pintsli, sopsas Punamytsikesele vastu kylge ja käskis tööinimese jalust minema kasida. Punamytsike oli hea ja sõnakuulelik laps ja kasiski minema. Ja kui ta pole ära surnud, siis kasib õnnelikult tänase päevani. Õnnetu mantlikese õnnetud kaltsudest järeltulijad aga nyhkisid vanaema karmi käe all köögi seinalt imala haisuga rasva ja hädaldasid oma raske saatuse yle, mis oli neid sundinud varakult hariduse omandamist katkestama ja tööorja elu alustama. Ja kui nad surnud pole, siis nyhivad nad sedasamust rasva tänase päevani, tahmast lämbudes ning roiskunud inimrasva haisust öökides.
Hea väike sõber, kui sina ei viitsi kooli minna ja selle asemel kuhugi mujale tolknema lähed, siis tärgitakse sind samamoodi ja tõmmatakse varrukad kyljest, kapuutsike rebitakse lahti nagu kapsarull ning hõlmadest tehakse 10 kyyrimislappi. Ole ikka tähelepanelik ja sõnakuulelik väike mantel, ära lehvita yleliia oma hõlmakestega ning kui sind pannakse varna, istu seal sõnakuulelikult ja parimal juhul vaikselt sahisedes. Ja nyyd rahulikku riidekappi ning head ööd!
