kolmapäev, 22. juuli 2020

Filosoofilise maiguga lugu

Eile hommikul oli yle pika aja ilm, mis lubas kirjatarvetega õues istuda. Ehk kõigepealt hakkasid peas kuju võtma paar värsirida, aga siis tekkis sund see lauldavasse vormi kirjutada.
(Muusikat, eriti ingliskeelset muusikat kuulates juhtub alalõpmata, et originaalteksti mõistmiseks pingutada ei ole võimalust või viitsimist, sest muu töö nõuab oma jao, aga muusika peale hakkab mu peas tekkima oma tekst. Need muidugi lähevad päeva jooksul kaotsi, sest mul ei ole tekstimälu. Mõnest on kahju ka, aga eredaimatest asjadest jääb vahest harva alles rida või paar, mida hiljem omaette ja täiesti uue tekstina edasi arendada. Olgu öeldud, et aega ja pauerit mul perekondlikel põhjustel, hehe, praegu ei ole.)
Pildil on tyypiline kirjatöö. Maiviitsi läppariga jännata, sest noorim laps, mitme diagnoosiga autist, on oma maailma asju ajades selle kleepuvaks teinud ja klaviatuuri rookides läheb laulutegemise isu ära, sest naised ei tee laule, naised pesevad pesu, pesevad põrandaid, mida naised ikka muud tahavad. (Osundus Pantalonelt, Nüganeni lavastatud "Armastus kolme apelsini vastu")


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar