Meenutuseks yks sogast värvi klaashelmes
17. detsember
Tuules hõljuvad õunad
Nägudel talvine irve
Puu okstel on sajaaastane
samblik
Ma ei saa ikka veel neid õunu kätte
Seisan hiiglaslikul verandal
Käes tyhi klaas
Nende õunte mahl ei saa olema magus
Ma ehmun oma saamatusest
Muutun väga väikeseks
Veranda sajaaastase puidu lõhna hoovuses
Hall muutub mustaks
Samblik lendab nahkhiirtena laiali
Õunad irvitavad
Nägudel talvine irve
Puu okstel on sajaaastane
samblik
Ma ei saa ikka veel neid õunu kätte
Seisan hiiglaslikul verandal
Käes tyhi klaas
Nende õunte mahl ei saa olema magus
Ma ehmun oma saamatusest
Muutun väga väikeseks
Veranda sajaaastase puidu lõhna hoovuses
Hall muutub mustaks
Samblik lendab nahkhiirtena laiali
Õunad irvitavad
Ma tean seda tunnet. Tühjendan nagis tolkneva käekoti soppe, seal on tšekid täis lauseid, ridu, isegi terveid luuletusi. Olen seisnud autoga maanteepervel ja lugenud telefoni sisse mõtteid, mis muidu peast ei lähe.
VastaKustutaPea kõik need tšekid ja memod lähevad kaduma, sest ses hetkes näivad nad tühised.
Võibolla ongi.
Sinu plogis nähtud kirjatööd ja luuletused eriti tunduvad mulle väga nahkamööda. Läbi sõnade ja kujundite ma justkui näen ähmaselt muuhulgas enda peegeldust, ja need puudutavad. Ära ytle, et need on tyhised.
Kustuta