Reede, 4. veebruar 2022

Vanakraamiladu

Aeg-ajalt yllatab elu põnevate leidudega. Ma otsin yhte asja, aga leian hoopis hunniku teisi. Ka plogis tuhnides leiab mõnikord asju, mille olemasolust ainult ähmane mälestus, aga sirvides lööb põlema terve valguskett värvilisi tulukesi.
Meenutuseks yks sogast värvi klaashelmes

17. detsember

Tuules hõljuvad õunad
Nägudel talvine irve
Puu okstel on sajaaastane
samblik
Ma ei saa ikka veel neid õunu kätte
Seisan hiiglaslikul verandal
Käes tyhi klaas
Nende õunte mahl ei saa olema magus
Ma ehmun oma saamatusest
Muutun väga väikeseks
Veranda sajaaastase puidu lõhna hoovuses
Hall muutub mustaks
Samblik lendab nahkhiirtena laiali
Õunad irvitavad

1 kommentaar:

  1. Ma tean seda tunnet. Tühjendan nagis tolkneva käekoti soppe, seal on tšekid täis lauseid, ridu, isegi terveid luuletusi. Olen seisnud autoga maanteepervel ja lugenud telefoni sisse mõtteid, mis muidu peast ei lähe.
    Pea kõik need tšekid ja memod lähevad kaduma, sest ses hetkes näivad nad tühised.
    Võibolla ongi.

    VastaKustuta