Muinasjutt väikesest kitarrist 2. osa

 Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi muinasjuttu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia.

Eelmises osas lasi meie kitarrike puuseppmeister Carlo toast akna kaudu jalga, et õppida lõbusamaid laule kui need, millega meister Carlo pillikest ähvardas. Väike kitarr hulkus tänaval, sattus kõrtsi ja seejärel lipsas talumehe vankrile. Kohe vaatame, mis edasi sai.

Vahi kurja, mis taevas mulle saatis, ytles krigisev vanamehehääl. Ära jandi, kostis selle peale sama krigisev eit, äkki kordnik näeb ja paneb meid kalli pilli varastamise eest vangitorni. Ei ta pane, krigises vanamees ja väikese kitarri taevas sai paksu ja raske lambanahaga varjatud. Aga ka läbi paksude lambanahkade kuulis ta hobuste pruuskamist ja kabjaklobinat, inimeste hõikumist ja mööduvate vankrite rattakolinat ning tõldade kuminat. See kõik oli väikese kitarri jaoks nagu muusika. Nagu selline vaikne igav laul, kus midagi nagu ei toimu, aga sa ikkagi jääd yhte ja teist häält või pillimängu kuulama. Vanker liikus pikkamööda kõikudes mööda muhklikku munakiviteed ning eit ja taat asusid omaenda igavuse peletamiseks kahel peenevõitu häälel pikki laule jorutama. Väikese kitarri igavus andis järele ja eelmise päeva peo järelkipitused leevenesid, sest need laulud olid teistmoodi ja põnevad. Ei olnud kyll nii palju rõõmsat kära, trampimist, huvitavaid sõnu ja naeru sisse uppuvad laululõppe, aga olid keerukamad viisid ja käigud, kus lauljad yksteist kaunistasid ja mõnikord justkui narritasid. Sõnad muidugi kippusid lambanahkadesse kinni jääma, aga mis kitarrikesel sellest. Kui kõrtsilaulud olid pannud väikese kitarri pööraselt tantsima, naerma ja tormlema, siis talumehe ja tema eide laulud tekitasid tunde, et oled kõrgel mäe otsas leebe suvetuule käes ja kohe-kohe tõused lendu. Ta kuulas ja unistas millestki ilusast ja heast, aga ei teadnud isegi, mis see olla võiks.

Pärast õige mitut õige pikka laulu ja õige kõva õõtsumist maanteel, mida väike kitarr oma lambanahkadest teki all kuulis ja tundis, jõuti kuhugi pärale. Heledate häältega lapsed jooksid hõikudes ligi, viisid hobuse ära ja hakkasid vankrist asju panipaikadesse tassima. Ja taat võttis lambanahahunnikust meie väikese kitarri ning ytles eidele: No sa vaata seda õnnetut risu, kes oleks meile sellepärast hõlma hakanud. Lähme teeme ta korda, siis vaatame, kas ta häält ka teeb. Õnnetu pillike oli vankris heinapepri ja -kõrsi, jahu, tubakapuru, mullatolmu täis kleepunud, sest eelmisel õhtul ta ju valati kleepuvate jookidega yle. Eit ja taat puhastasid kitarrikeselt niiske lapiga tolmu, prahi ning likööriplekid, kaabitsesid õrnalt tema värskel lakilt rasvaplärakaid, silusid  ja kuivatasid suurima hoolega. Pillikese suust kukkus hoolikal raputamisel välja hulk juustutykikesi, piibutuhka, habemekarvu, tubakapuru ja isegi kanakonte ning kirsikive. Ta ohkas kergendatult, kui kõht lõpuks jälle tyhi ja korras oli, ja lasi eidele tänuks puhtakspesemise eest väga ilusa sillerdava arpedzho.

Teeb äält kyll, arvas eit. Siis pani ta kitarrikese yhte hämarasse kambrisse kummutile ja läks ise muid toimetusi tegema.

Väike kitarr nägi, et tal on seltskonda. Kummutil istusid veel yks sugulane, tumedaks tõmbunud kere ja rohkemate keeltega kitarrivanake, ning õnnetu olemisega viiulinäss. Nood elavnesid uut pilli nähes ja asusid kohe kumisema: Näe, kus läigib, niikuinii ei oska yhtegi laulu ja on sama tark nagu värskelt metsast toodud palgijupp. Aga väike pill tilistas neile kõigepealt natuke yhte kõrtsilaulu ja siis jupikese eide ja taadi reisilaulu. Vanad pillid lõpetasid porisemise ja asusid kaasa ymisema, sest nemad olid neidsamu laule tuhandeid kordi mänginud. Neid ei häirinud, et on natuke häälest ära ja vanal kitarril yks peenem keel pläriseb natuke, sest laulmine ja elus olemine oli ju ometi kõige tähtsam. Väike kitarr oli uutmoodi seltskonnast võlutud ja helises koos vanakestega niikaua, kuni läks hämaraks ning eit ja taatki tuppa tulid ja magama heitsid.

Järgmise päeva hommik oli uutmoodi. Eit ja taat tõusid juba enne päikesetõusu, sõid koos ylejäänud majalistega kiire hommikusöögi ja läksid õue pereliikmeid kamandama ning loomi talitama. Suured ja väikesed lapsed hõikusid, veised ammusid, lambad määgisid ja karjakoerad klähvisid ning liikusid hoovist välja. Selle melu järel sõitis hoovi raske tõld koos saatkonnaga ja tõusis suuremat sorti kära, sest kuninga maksukoguja oli tulnud iga-aastast maksuraha korjama. Valvekoerad haukusid õige kurjalt, vanim perepoeg koos eide ja taadi toega asus maksukogujatega vaidlema. Peagi hakati maksukoguja tõlla kirstudesse laadima suuri lumivalgeks pargitud lambanahku, värskeid lõhnavad suitsusinke, vorstirõngaid ja muud head ning paremat, magusat ja magusamat, taat pidi ka tagatoa kummutist oma väikese kuldmyntide kukru välja otsima, aga ikka ei saanud kuninga maksukogujatel kyllalt. Nad trampisid ise tagumisse kambrisse, et nende paberites oleva puudujääva summa katteks võtta näiteks mäetaguselt maalt toodud seinakell või kauge mere kaldal kasvavate kividega kaunistatud peegel, või midagi muud hinnalist, sest meie eidel ja taadil oli palju lambaid ja nad pidid palju maksu maksma. Aga kuninga maksukoguja jättis pragunenud sihverplaadiga kella ning tuhmivõitu peegli rahule ja haaras kummutilt vanade pillide kõrvalt värske väljanägemisega kitarrikese. Ta tõmbas kyynega yle keelte, koputas ja nuusutas pilli ja teatas oma abilistele, et selleks aastaks on maksuraha koos ja võib ära minna.

Aga  nyyd, mu väike sõber, on juba päris hilja ja jutuvestja soovib ise ära tudule suunduda. Poe sinagi oma lambanahkade hunniku sisse peitu ja kuula vaikselt, kuidas tuuleke ulub, lepikus haugub sokk ja veidi kaugemal metsatäis kuusekesi myhiseb ja kohiseb yksteisele head ööd soovida. Magusat unekest!