Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Eelmistes osades käis ta kõrtsis, talus, pillitöökojas, ja lõpuks sattus ta enda arvates toredasse kohta, nimelt muusikaõpetaja elamisse. Nyyd vaatamegi, kuidas asjakesed sealmajas edasi liikuma hakkavad.
Meister Antonio oli kogu maailma silmis kuri ja range inimene, kandis alati lihtsaid tumedaid riideid ning nõudis oma õpilastelt äärmist sõnakuulelikkust ja veatut mängu. Kõik pidi olema korralikult hääles, kõlama õigesti ja voolama takerdumata, ole sa siis ilmatukuulus tenor, tervet teatritruppi ylal pidav sopranist primadonna, või korraliku kyla jagu talupoegi maksnud 20-keelne lauto. Meie väike kitarr seda aga ei teadnud ja asus kohe meister Antonio käes kenasid tantsulugusid tilistama. Ja juhtus, et meister Antonio väänas väikese kitarri rahvalaulule sekka toredaid rytmifiguure ja kiirekäigulisi vahepalasid, nii et kokku tuli lugu, mis oli meistrile endalegi yllatuseks. Aga kuninglike ballide avamiseks mõeldud aeglase eelmängu peale hakkas kitarrike plõnksuma ja näpistas meister Antoniot sõrmest. Meister proovis ikka natuke yhte lugu ja tykike teist, aga ikka sama - kõrtsilaulust sai tore tujutõstev laulutykk, aga aeglase eepose peale kitarrike protestis, nagu oskas, plärises, plõnksatas ja näpistas, ega tahtnud yldse õppust võtta. Aga enne, kui õpetaja jõudis kurjaks saada, tuli mängutuppa veel muusikahuvilisi. - Väga koheva seeliku sahisedes ja väga kõrgete kingakontsakeste kõpsudes astus uksest sisse väga edev daam, kelle tulekust andis aegsasti ette teada vyrtsikas parfyymipilv, kelle riietus koosnes kõigest läikivast, mis maailmas leidus, ja kelle näol säras kaval rõõm ilusate asjakeste keskel elamisest ja oma loomulikust õigusest kõigest heast alati osa saada.
Mu kallis Antonio, kui armas sinust see imeline väike pillike meie kalli pyha Cecilia päeva puhul mulle kinkida! Ja ta vajutas range pilliõpetaja kahvatule põsele rasvase punase musi ning võttis kitarrikese oma peenesse sõrmustatud kätte. Ja hoolimata alusseelikute võrudest ja pealisseelikute hoolikalt vormitud volangidest toetus daam meistri kanapeele ning asus kitarrikest uudishimulikult sõrmitsema.
Olgu öeldud, et vanasti ei olnud inimesed sugugi nii siivsad nagu ajalooõpikutes kirjutada armastatakse, ja häda ning viletsust täis maailmas haarati näljaselt iga rõõmuraasukese järele. Meister Antonio juurde oli saabunud yks tema pilliõpilasi, krahviproua Anna Elisa Maria Curianta Rosanegra della Santa Barbara, kes oli tuntud oma ohjeldamatu ja sõnakuulmatu loomuse poolest ja lakkamatutest tylidest oma range ja ordinaarse krahvihärraga. Kuid meister Antoniol oli oma õpilasest palju rõõmu, sest see proua suutis väga kiiresti omandada nii klassikaliste daamidele mõeldud väga kõrgehäälsete laulude siristamise kui ka kitarril heliredelite ja keerukamategi syndsate lugude tinistamise. Sekka aga meeldis prouale oma ranget õpetajat õrritada niimoodi, et ta sõrmitses kaunilt ja harmooniliselt mõnda riivatu sisuga lugu nii, et see kõlas vaimuliku kiidulauluna. Meister Antonio aga nautis oma võimeka õpilase täpset sõrmede tööd ja kauneid helisid ning tegi näo, et on syndsa looga rahul. Eriti rahul oli ta aga sellega, et proua A sõnkuulmatu pilli endale võttis ning tema sõrmed selle pahareti näpistustest säästis. Kitarrike otse sädeles rõõmust, kui krahviproua mängis õpetajale heliredelitega segatud joomalaulu ja tantsurytmiliseks tehtud kirikulaulu, sest muusika on ju ometi muusika ja viis on viis kogu oma ilus, olgu see mistahes jumala või mõne muu häda kirjeldamiseks, kiituseks või laituseks. Ja krahviproua mähkis õnneliku kitarrikese oma peenimast villast salli sisse ja jättis meister Antonio oma kimbatusele nii ootamatu lahenduse yle rõõmu tundma.
Proua A (jumal hoidku, me ei hakka teda ometi kilomeetripikkuse nimega nimetama ega labaselt ainult 1 eesnimega alandama, kasutagem viisakalt initsiaali, eksole) asus kalli jahisaagiga otsekohe oma maamõisa poole teele. Kitarrike ymises salli sees koos tõlla kuminaga ja hobusekapjade klobinaga ning tema väike kuusepuust hingeke hõiskas ilusate uute lauludega ja õrnade puhaste mängijakäekestega tutvumisest. Ta oli ylirõõmus, et pääses piinavalt igavate laulude mängimisest, ja et meister Antonio teda otsekohe timmima ja trönnima ei pääsenud, vaid seekord leidis teda mängija, kes mõistis muusikat ja oskas oma tundeid, eriti rõõmu, elavalt ja osavalt väljendada. Pidu on tulemas, kindel see!
Aga nyyd, hea väike sõber, on aeg jutuvestja õhtale lasta, sest pikk päev hääbus öösse ja mis see muud tähendab, kui tarvis väsinud suuvärki kosutada nii jõuduandvate jookide, kosutavate kookide kui eluandva unega toatäie suletekkide sees. Võta sinagi selles lõppematus öös oma kaledal lavatsil kygeldes kasvõi vile villane sall ligi ja katsu läbi aknapragude lõõtsuvas tuules ning seinapalkide vahelt pihustuvate lõikavate lumehelveste käes veidigi magada. Magusat und, mu väike sõber!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar