Muinasjutt väikesest kitarrist 5. osa

Tere, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Seni on tema lyhike eluke kulgenud läbi puusepa kodu, kõrtsi, talumaja ja kuninga pillimeistrite ning õpetaja töötubade, ning nyyd alustas reisi imelisse pidumajja, vähemalt nii ta ise lootis.

Krahvinna A istus oma mõnusas tõllas koos ustava teenijannaga ja pikal sõidul kallale kippuva igavuse peletamiseks võttis kätte oma uue kitarrikese. Krahvinna mängis keni romantilisi laulukesi ja ustav teenijanna laulis kaasa, kitarrike helises, laulis ja naeris kogu oma mägikuusepuust hingekesest, ja nii see teekond muudkui kulges, armsasti ja sulnilt yle sygiseste maastike, kust talupojad juba olid jõudnud viljad koristada, nii et kuldne pealelõunapäike pani kõrrepõllud soojalt särama ja andis tyhjaks tehtud juurikapeenardele eksootiliste maiustuste maguspruuni tooni. Tõld õõtsus mõnusalt, vedrud kriuksusid lõbusalt, hobuse kabjad tympsusid toredalt ning kutsar hõikus ja vilistas yhe või teise asja peale, kõik oli nii hubaselt tavaline. 

Pärast õige mitut pikka ja lugematut hulka lyhemaid laulukesi jõudsid nad toredasse lopsaka aiaga maamajapidamisse. Kutsar aitas daamid tõllast välja ja tassis kohvrid majja ning läks edasi oma kutsariasju ajama, aga krahvinna ja tema teenijanna astusid eestoast edasi suuremasse elutuppa, mis oli täis morne sugulasi, silmakirjalike nägudega naabreid, hädaldavaid teenijaid ja nuttu löristavaid palgalisi leinajavanamutte, kes olid riides matusele vastavalt.

Jumal halastagu meile, meie armuline toitja ja kaitsja krahvihärra on siitilmast lahkunud, kaebas yks neist. Ja naabrid hakkasid yksteise võidu seletama, mis krahvinna nädalase äraoleku ajal juhtunud oli.

Selgus, et härra koos jahiseltskonnaga yhes suures kõrtsis aega veetnud, aga öösel läinud kõrts põlema, mitu härrat saanud rängalt kõrvetada ja pidanud ööriietes akendest välja hyppama, mõned toapoisid ja hoorad  koos kõrtsiga ära põlenud,  ja mitmed härrad, kaasa arvatud krahvinna A abikaasa, olnud kolm päeva kõrtsi all keldris hõõguvate laelaudade all lõksus ning neid päästnud ainult issanda ime, täpsemalt kitsas käik teise veinikeldrisse, kust kyll ei saanud välja, aga see-eest immitsenud veidi  õhku ja olnud piisavalt jahedat veini. Lõksujäänud härrad olnud õudusest ja valust oimetud ja vastu oma kainet jumalakartlikku loomust kallanud oma kõrist alla mitmeid pudeleid kangeid rammusaid marjajooke, nii et kui kylamehed lõpuks said põlenud põranda lahti lõhutud, kanti keldrist välja õige mitu korralikult kõrbenud, räbaldunud riides, tahmast ja tolmust äratundmatute mustade nägudega ning purupurjus, aga muidu peent härrat. Meie kõrgeauline krahvihärra, kelle pikka nime me isegi ei yrita ette lugeda, aga oli suremas enneolematusse pohmakasse, tähendab, kohutavatesse yleelamistesse ning piinavatesse põletushaavadesse, aga muidu olnud tal ainult habe ja kulmud ära kõrbenud, peas olnud tal veiniga immutatud särginäru, ja sellisena ta oligi koju sõidutatud. Ta pesti puhtaks, pandi korralikult riidesse ja asetati voodile, et pere saaks temaga hyvasti jätta. Voodi ääres nutvad lapsed, vanamutid ja teenijad ning igaks juhuks tõredate nägudega meessugulased astusid kahele poole eemale, et krahvinnale teed anda, ja jäid uudishimulikult vaatama, et mis edasi saab.

Krahvinna A oli oma härraga palju vaielnud, tylitsenud ning sõdinud ja teadis, et mitte miski ei ole kunagi nii, nagu talle yritatakse jutustada. Seega ta astus oma abikaasa surivoodi äärde ja teatas reipal toonil: Kallis härra, võtke teatavaks, et ma myysin maha yhe täiesti liigse mahagonipuust porilaudadega jahikaariku koos paari täiesti tarbetute täpiliste araabia hobustega ja ostsin selle raha eest vaat sellise kitarrikese. 

Ja ta tõstis pilli elutu abikaasa näo ette ning tõmbas sellel yhe toreda akordi.

Otsekohe syndis ime. Krahvihärra koolnupõskedele tekkis õrn puna, ta pilgutas oma paistes silmi, tõusis istukile ja nõudis kähedal, aga võimukal häälel veini ning liha. Surija kõrval istunud vaimulik minestas ja kukkus syndsusetu kolinaga põrandale, lapsed ja daamid hakkasid kilkama ning tekkis yleyldine kärarikas kaos. Meie krahvinna A haaras voodi kõrvalt lauakeselt tumeda pudeli ning kallas härrale klaasitäie veini ilma veega lahjendamata, ning tõstis selle härra kahvatutele huultele. Teenijad tormasid imeliselt elluärganud härrale toidukraami tooma, rabatud vaimulikule pritsiti kylma vett näkku ja tehti lehvikutega tuult, naabrid lobisesid valjult ja erutatult, pärandust jagada lootnud sugulased hakkasid vaikselt minema hiilima,  leinajavanamutid nõudsid ylemteenrilt oma päevapalga ja lahkusid samuti nii kiirelt, kui syndsus vähegi lubas. 

Missugune pidu, leidis väike kitarrike. Ta lebas krahvihärra suurel voodil pehmel padjal ja nautis puhast tuba ning head seltskonda. Siin kyll ei lauldud, aga see-eest ei haaratud teda käest kätte, mäkerdatud rasvaga, väänatud keelepinguteid, klopitud vastu mööblinurki ega lödistatud teda jookidega yle. Kohe läheb lõbusamaks mänguks!

Aga praegu jääb meie jutuke jälle pooleli, sest maailma on katnud kottpime öö ja kurjad tormivaimud tassivad lumetuisuga minema ning kisuvad tykkideks iga rumala lapse, kes on julgenud yksi ja ilma sooja kasukata välja kooserdama minna. Et seda sinuga ei juhtuks, hea väike sõber, keri endale ymber iga viimane kui tekinäru, mida sa oma onnist leiad, ja säti kiiresti oma mõnusasse pesasse magama. Head öökest!