Aianduslik lugu, toores jälle

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu

Toorikide toorik e seenelugu

Mul hirmus nälg om kallal
Õkva är taht tappa, är taht minnu tappa
Ma võti nõvvus minnä siini tuuma
Mõtsa, sohu vai sis rappa, sohu vai sis rappa
Es levvä kotust syvvä
Mitte raasagi ei leibä ega rasva, leibä ega rasva
Võti väidse, mõtli mõtsast tuvva
 siint vai põdramassa, siint vai põdramassa
(Edesi lätt möllus, mõtsan umma inimsyyja seene')
....
Kyll nä haardsõva jalust
 ja väänässiva kässi, väänässiva kässi,
Ma joosi hirmsast halust,
Hää, et eluga ma pässi, eluga ma pässi

Yks väga vana lugu

Kus on meie Liisu, miks tee peal aega viidab,
Kus paha tydruk saatana lehmale rohtu niidab,
Kas arvab, et yksainus päev võib terve nädala kesta,
Luud hoovil seisab ja väikeste vendade särgid vaja pesta.
Kus on meie Liisu, ta jälle metsas hullu haldjat mängib,
Kui anumad pesemata ja sassis vendade sängid.
Näe, kylamees tuleb, kel verine kirves on vööl,
Mis hulkuda tal, kui aus rahvas metsas ja põldudel tööl.
.../instrumentaalne refrään/
Ma alati jooksen ja teen kõik, et olla kõigile hea,
Ka siga tuhnimas õues ja kerjus väraval kartma ei pea,
Mu ema on alati olnud rahul ja rõõmus,
Tööd tehtud ja õhtul aega ka veinisõõmuks.
Kuid olgu neetud see uks, see rada ja päev,
Kui teise kylasse jooksin, toidukorv käes,
Sestsaadik ma alati yksi käin oma märgiga,
Kui naine, kes plikana magas hundiga.

Toorik Kylaline

Tuleb, kysimata luba
Seisab sirgelt keset tuba
Silmis kustumatud tähed
Vikat soojas härma läheb

Tõsilugu

Jah, ma tõesti proovisin kyll,
Kuid neil ei saanud millestki kyll.

Lorilaulusepp hoos

Lugu ylekohtusest maailmast

Liiakasuvõtja läheb põrgusse
Ja palju kurja teinud varas - põrgusse
Vägistaja tee viib põrgusse
Ja kõva kakleja - no ikka põrgusse

Liiast pealemaksja läheb põrgusse
Ja oma varast ilma jäänu põrgusse
Äralõhut naine läheb põrgusse
Karmilt viga saanu - ikka põrgusse

Refrääni moodi asi:
Kivine ja kõver tee viib taevasse (Kuid)
Samasugust tallad minnes põrgusse (Ma tean)
Igat lille ma ei nopi, õis õnne ei too
Igat kivi raudses saapas jalaga ei löö

Ma tihti seisan neil teil, kõlgun kahe ilma piiril
Näen, kuidas vales suunas lööb välk ja veereb kivi
Ja alati yks palve kogub jõudu mõtetepiiril
Et samas põrgus koos ei saaks olla kurja lill ja ohvri kivi

Põrgukoerad

Jooksen elu eest, kui minu suunas sirutub mõni vari

Kardan, et nad kõrvetavas päikeseski mind näevad

Ja pyyab kinni mind see põrgulik kari

Minu enda põrgu, mu enda saatanlikud koerad