Aianduslik lugu, toores jälle

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu