Pikk melanhoolne lugu

Sellest, kuidas elu tasakesi niriseb, vahepeal kogunedes yksikuteks rõõmsateks keeristeks, aga siis lahjenedes tavaliseks sogaseks arulagedaks hoovuseks. Sul on võimalik ainult hõljuda, keerise servast lähedalt mööda libiseda, ja siis saad õisi ja värve juba kaugelt imetleda. See selleks, aga nyyd pika laulu tekst ise.
........

Ja ma purunen, ma murdun

Viimseni, peenteks kildudeks

Saab neid täis kogu taevaalune

Muutuvad rändlindudeks

Kaugustesse asuvad nad teele

Ainult korraks maale ja veele

Varje heidavad,

Siis ongi kõik.