Muinasjutt väikesest kitarrist 3. osa

Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Sa võib-olla imestad, et see lugu juba ykskord otsa ei saa, aga see pole ju veel õieti alanudki.

Meie väike rännuhimuline kitarrike jõudis 2 päevaga kodusest puutöökojast päris kaugele ja täna vaatamegi, kuidas tema käsi käib kuninga maksukogujate juures.

Lambaid ja veiseid kasvatava talupere maksud igasugu söödava, joodava ja selga pandava kraami kujul, samuti mõned kuldmyndikesed, mahtusid kenasti yhte suurde vankrisse ära, yhte pooltyhja kaubakirstu pisteti ka maksumehe mantli sisse mähitud kitarrike. Vanker kiigutas, hobuste kabjad klobisesid rytmiliselt, inimesed jutlesid yhetooniliselt, ja nii jäi hommikusest tylitsemisest väsinud pillike oma pimedas reisitõllas magama. Kes teab, kui kaua nad sõitsid, kui kaua hobuste kabjad klobisesid ja maksumehed lobisesid, sest tema magas selle magusasti maha. Aga yhel hetkel äratas väikese kitarri kirstukaane kägin, ta tõsteti sealt välja, pakiti otse õues, keset majandushoovi kära, tubakahaisusest mantlist välja ja karedavõitu käed asetasid ta väga pehmetele ja valgetele kätele. Nende omanik võttis väikese kitarri kätte ettevaatlikult, nagu oleks tegu toore seanahaga, ja kitarrike lasi kuuldavale viisaka tervitustilina. Kuninga kapellmeister, uhke kuldtikandis jaki ja peenest vildist parukaga tähtis mees, sõrmitses oma pehmete valgete ja väga osavate näpukestega kitarri, soovides sealt midagi kuningale meelepärast välja võluda. Väike kitarr aga tahtis nii väga oma suurt osavust, kaunist häält ja mängulist meelt näidata, näpistas meest kättemaksuks igava viisikese mängimise eest ning lasi kuuldavale kiire kõrtsilaulujupi. See aga ehmatas kõrgeaulist muusikameest niivõrd, et ta otse jooksis vildist paruka võdinal yhte hämarasse hoonesse, kus paar luitunud olemisega vanamehikest suure laua taga pille parandasid.

Tehke see õnnetu pill korda, ytles kuninglik asjapulk meistrimeestele. Vaadake, millise iluduse maksumehed lambakasvataja juurest tõid, aga see pill ei mõista muud kui labaseid lorilaule löristada ja kui ma tahan serenaadi ja sarabandi mängida, siis tema plõnksub ja näpistab. Vahest saate asja, kuninga sygisballil peab see pill laulma ja tantsima nagu kord ette näeb. Väike kitarrike näpistas kapellmeistrit suurest pahameelest, et see temaga mängida ei mõistnud, vaid ära põlgas ja tolmusesse surnukuuri tõi, sest mis see pilliparandajate töökoda ometi muud on kui muusikariistade surnukuur. Ta pinises suurest pahameelest, kui kapellmeister ta puusepa kõva polstriga tugitooli peaaegu et viskas.

Tislerid lubasid asja korda ajada ja väike kitarrike asetati lauale keset hoolikalt läikima poleeritud ja väga teravaks ihutud tööriistu. Ta ei julgenud piiksatadagi, kui meistrid poolikud viiulid, lammutatava lauto ja katkise kontrabassi kaugemale tõstsid ja tema välimist ning sisemist ilu uurima asusid. Kitarrike kartis väga, et nyyd lõigatakse tedagi lahti ja murtakse juppideks, ja värises nagu sygisene puuleheke. Pilliparandajad aga ei hakanud väikese kitarri liikmeid lõhkuma, nad kõigest kruvisid temalt kõik maha, mida kruvida andis, puhastasid pintslite ja niiskete ning kuivade lapikestega seest ning väljast, koukisid tema seest välja veel viimased leivapurud ning viljakõrred, kaapisid natuke kaabitsatega, lihvisid liivapaberite ja vildilappidega, tupsutasid jaanalinnusulgedest pintsliga ja seejärel kruvisid tagasi kõik jubinad ja panid peale uued keeled. Samal ajal, kui meistrimeeste käed käisid, töötasid ka nende suud usinalt, nii et kitarrike sai tuttavaks nii hoovkonna elukommete kui ka pillimeistrite melanhoolsevõitu lauluga. Peagi oli ta puhastatud, kriimudki kerel said parandatud Kitarrike oli surmasuust pääsemise yle õnnelik ja andis maailmale rõõmsalt teada, et on elus ja valmis järjekordseks peoks. Paraku aga ei olnud pilli keret parandanud viiulimeister ega keelepinguteid remontinud  lukkseppmeister rahul sellega, mis pillikese suust välja voolas. Viiulimeister ei hakanud siiski pikalt võitlema, võttis talitsematu pillikese kätte ja kõndis naabermajja.

Seal tegutses väga kuulus meister Antonio, kes kuningliku hoovkonna liikmetele muusikalisi kombeid õpetas. Ta oli nii täpne ja range, et isegi kirikukellad kõlisesid vastuvaidlematult ja ilma igasuguse lonkamiseta täpselt nii kõvasti ja sellistel helikõrgustel, mis lauluõpetaja ette oli näinud, ja vastuvaidlematult esitasid oma noodiraamatute sisu ka kõik väiksemad ja vähem pyhad pillid. Viiulitegija kummardas sygavalt lihtsalt riietunud, aga oma väärtust teadva pedagoogi ees ja seletas, et tegu on ysna uue, aga harimata ja halbade kommetega pillikesega, sest temagi oli oma töökojas väikese kitarrikese rahvalikku lauluvalikut ja riukalikke kombeid tunda saanud. Meister Antonio kuulas loo ära ja sammus siis koos pilliga oma suure muusikutöötoa tagumisse otsa, kus seisid mõned toolid ja kena lauake pilliõpilastega tegelemiseks.

Lõpuks ometi läheb peoks, arvas väike kitarr.

Aga nyyd laskub öö jutuvestja silmadele ja uni sulgeb suu. Kuidas lugu edasi veereb, saad sa teada järgmine kord, sest muidugi läheb lugu edasi ja loomulikult tuleb järgmine kord. Väike sõber, pane sinagi oma silmad kinni ja naudi pehmet aset, sest iga muu magamisase on parem kui haisev mantel raske kaanega kirstus. Magusat magamist, hea väike sõber!