Muinasjutt väikesest kitarrist 5. osa

Tere, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Seni on tema lyhike eluke kulgenud läbi puusepa kodu, kõrtsi, talumaja ja kuninga pillimeistrite ning õpetaja töötubade, ning nyyd alustas reisi imelisse pidumajja, vähemalt nii ta ise lootis.

Krahvinna A istus oma mõnusas tõllas koos ustava teenijannaga ja pikal sõidul kallale kippuva igavuse peletamiseks võttis kätte oma uue kitarrikese. Krahvinna mängis keni romantilisi laulukesi ja ustav teenijanna laulis kaasa, kitarrike helises, laulis ja naeris kogu oma mägikuusepuust hingekesest, ja nii see teekond muudkui kulges, armsasti ja sulnilt yle sygiseste maastike, kust talupojad juba olid jõudnud viljad koristada, nii et kuldne pealelõunapäike pani kõrrepõllud soojalt särama ja andis tyhjaks tehtud juurikapeenardele eksootiliste maiustuste maguspruuni tooni. Tõld õõtsus mõnusalt, vedrud kriuksusid lõbusalt, hobuse kabjad tympsusid toredalt ning kutsar hõikus ja vilistas yhe või teise asja peale, kõik oli nii hubaselt tavaline. 

Pärast õige mitut pikka ja lugematut hulka lyhemaid laulukesi jõudsid nad toredasse lopsaka aiaga maamajapidamisse. Kutsar aitas daamid tõllast välja ja tassis kohvrid majja ning läks edasi oma kutsariasju ajama, aga krahvinna ja tema teenijanna astusid eestoast edasi suuremasse elutuppa, mis oli täis morne sugulasi, silmakirjalike nägudega naabreid, hädaldavaid teenijaid ja nuttu löristavaid palgalisi leinajavanamutte, kes olid riides matusele vastavalt.

Jumal halastagu meile, meie armuline toitja ja kaitsja krahvihärra on siitilmast lahkunud, kaebas yks neist. Ja naabrid hakkasid yksteise võidu seletama, mis krahvinna nädalase äraoleku ajal juhtunud oli.

Selgus, et härra koos jahiseltskonnaga yhes suures kõrtsis aega veetnud, aga öösel läinud kõrts põlema, mitu härrat saanud rängalt kõrvetada ja pidanud ööriietes akendest välja hyppama, mõned toapoisid ja hoorad  koos kõrtsiga ära põlenud,  ja mitmed härrad, kaasa arvatud krahvinna A abikaasa, olnud kolm päeva kõrtsi all keldris hõõguvate laelaudade all lõksus ning neid päästnud ainult issanda ime, täpsemalt kitsas käik teise veinikeldrisse, kust kyll ei saanud välja, aga see-eest immitsenud veidi  õhku ja olnud piisavalt jahedat veini. Lõksujäänud härrad olnud õudusest ja valust oimetud ja vastu oma kainet jumalakartlikku loomust kallanud oma kõrist alla mitmeid pudeleid kangeid rammusaid marjajooke, nii et kui kylamehed lõpuks said põlenud põranda lahti lõhutud, kanti keldrist välja õige mitu korralikult kõrbenud, räbaldunud riides, tahmast ja tolmust äratundmatute mustade nägudega ning purupurjus, aga muidu peent härrat. Meie kõrgeauline krahvihärra, kelle pikka nime me isegi ei yrita ette lugeda, aga oli suremas enneolematusse pohmakasse, tähendab, kohutavatesse yleelamistesse ning piinavatesse põletushaavadesse, aga muidu olnud tal ainult habe ja kulmud ära kõrbenud, peas olnud tal veiniga immutatud särginäru, ja sellisena ta oligi koju sõidutatud. Ta pesti puhtaks, pandi korralikult riidesse ja asetati voodile, et pere saaks temaga hyvasti jätta. Voodi ääres nutvad lapsed, vanamutid ja teenijad ning igaks juhuks tõredate nägudega meessugulased astusid kahele poole eemale, et krahvinnale teed anda, ja jäid uudishimulikult vaatama, et mis edasi saab.

Krahvinna A oli oma härraga palju vaielnud, tylitsenud ning sõdinud ja teadis, et mitte miski ei ole kunagi nii, nagu talle yritatakse jutustada. Seega ta astus oma abikaasa surivoodi äärde ja teatas reipal toonil: Kallis härra, võtke teatavaks, et ma myysin maha yhe täiesti liigse mahagonipuust porilaudadega jahikaariku koos paari täiesti tarbetute täpiliste araabia hobustega ja ostsin selle raha eest vaat sellise kitarrikese. 

Ja ta tõstis pilli elutu abikaasa näo ette ning tõmbas sellel yhe toreda akordi.

Otsekohe syndis ime. Krahvihärra koolnupõskedele tekkis õrn puna, ta pilgutas oma paistes silmi, tõusis istukile ja nõudis kähedal, aga võimukal häälel veini ning liha. Surija kõrval istunud vaimulik minestas ja kukkus syndsusetu kolinaga põrandale, lapsed ja daamid hakkasid kilkama ning tekkis yleyldine kärarikas kaos. Meie krahvinna A haaras voodi kõrvalt lauakeselt tumeda pudeli ning kallas härrale klaasitäie veini ilma veega lahjendamata, ning tõstis selle härra kahvatutele huultele. Teenijad tormasid imeliselt elluärganud härrale toidukraami tooma, rabatud vaimulikule pritsiti kylma vett näkku ja tehti lehvikutega tuult, naabrid lobisesid valjult ja erutatult, pärandust jagada lootnud sugulased hakkasid vaikselt minema hiilima,  leinajavanamutid nõudsid ylemteenrilt oma päevapalga ja lahkusid samuti nii kiirelt, kui syndsus vähegi lubas. 

Missugune pidu, leidis väike kitarrike. Ta lebas krahvihärra suurel voodil pehmel padjal ja nautis puhast tuba ning head seltskonda. Siin kyll ei lauldud, aga see-eest ei haaratud teda käest kätte, mäkerdatud rasvaga, väänatud keelepinguteid, klopitud vastu mööblinurki ega lödistatud teda jookidega yle. Kohe läheb lõbusamaks mänguks!

Aga praegu jääb meie jutuke jälle pooleli, sest maailma on katnud kottpime öö ja kurjad tormivaimud tassivad lumetuisuga minema ning kisuvad tykkideks iga rumala lapse, kes on julgenud yksi ja ilma sooja kasukata välja kooserdama minna. Et seda sinuga ei juhtuks, hea väike sõber, keri endale ymber iga viimane kui tekinäru, mida sa oma onnist leiad, ja säti kiiresti oma mõnusasse pesasse magama. Head öökest!

Tudujuttude kohta

Neist ei tohi niisama silmade või ajuga yle libiseda, nagu päevauudiste laviinist või Riigi Teatajast. Nad töötavad ainult siis, kui äratada oma sisemine näitlejanna ja magusa väriseva präänikuhäälega need lood endale sisemiselt ette kanda. Haige Peet loeb selle jutu mulle ette juba kirjutamise ajal. Sellepärast võtabki uue osa ilmutamine mitu nädalat, et ma saan sellega heal juhul õhtuti paar tundi tegelda. Ja kuna yhtlaselt voolavaks ettelugemiseks mõeldud jutu KÕLA kalkuleerimine võtab rohkem aega kui ilma hääleta LUGEMISEKS mõeldud jutt, siis läheb nt kompositsiooni mittesobiva ja ärakustutatud osa asendamiseks ikka päris tykk aega. Ja ma väsin ruttu ära, kurat võtaks. Kolmveerand tundi tugevat mõttetööd või paar tundi viimistlemist, ja kirjutamistöö tuleb seks korraks lõpetada.

Ei, tudujutud ei taotle olla kirjandus ja minul on 0 kirjaniku-auahnust. Lihtsalt, kunagi laste rõõmuks tehtud õhtuste Vikerraadio unejuttude paroodia paisus mu peas aina edasi ja keeldus välja suremast. Ja erinevalt laulude õhkõrnast ja tihti jäägitult kaotsi minevatest kondikavakestest säilib jutu idee ysna hästi, teinekord isegi mitu päeva. Ma ei õpi enam kunagi yhtegi uut ametit, ei reisi vällamaale ega armu ja armasta, aga ma ei nuta, sest mul on mu Sisemine Näitlejanna lisaks mu muudes sisemuse soppides elavatele pändidele!

Rõõmsa taaskohtumiseni, mu väike sõber!

Muinasjutt väikesest kitarrist 4. osa

Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Eelmistes osades käis ta kõrtsis, talus, pillitöökojas, ja lõpuks sattus ta enda arvates toredasse kohta, nimelt muusikaõpetaja elamisse. Nyyd vaatamegi, kuidas asjakesed sealmajas edasi liikuma hakkavad.

Meister Antonio oli kogu maailma silmis kuri ja range inimene, kandis alati lihtsaid tumedaid riideid ning nõudis oma õpilastelt äärmist sõnakuulelikkust ja veatut mängu. Kõik pidi olema korralikult hääles, kõlama õigesti ja voolama takerdumata, ole sa siis ilmatukuulus tenor, tervet teatritruppi ylal pidav sopranist primadonna,  või korraliku kyla jagu talupoegi maksnud 20-keelne lauto. Meie väike kitarr seda aga ei teadnud ja asus kohe meister Antonio käes kenasid tantsulugusid tilistama. Ja juhtus, et meister Antonio väänas väikese kitarri rahvalaulule sekka toredaid rytmifiguure ja kiirekäigulisi vahepalasid, nii et kokku tuli lugu, mis oli meistrile endalegi yllatuseks. Aga kuninglike ballide avamiseks mõeldud aeglase eelmängu peale hakkas kitarrike plõnksuma ja näpistas meister Antoniot sõrmest. Meister proovis ikka natuke yhte lugu ja tykike teist, aga ikka sama - kõrtsilaulust sai tore tujutõstev laulutykk, aga aeglase eepose peale kitarrike protestis, nagu oskas, plärises, plõnksatas ja näpistas, ega tahtnud yldse õppust võtta. Aga enne, kui õpetaja jõudis kurjaks saada, tuli mängutuppa veel muusikahuvilisi. - Väga koheva seeliku sahisedes ja väga kõrgete kingakontsakeste kõpsudes astus uksest sisse väga edev daam, kelle tulekust andis aegsasti ette teada vyrtsikas parfyymipilv, kelle riietus koosnes kõigest läikivast, mis maailmas leidus, ja kelle näol säras kaval rõõm ilusate asjakeste keskel elamisest ja oma loomulikust õigusest kõigest heast alati osa saada. 

Mu kallis Antonio, kui armas sinust see imeline väike pillike meie kalli pyha Cecilia päeva puhul mulle kinkida! Ja ta vajutas range pilliõpetaja kahvatule põsele rasvase punase musi ning võttis kitarrikese oma peenesse sõrmustatud kätte. Ja hoolimata alusseelikute võrudest ja pealisseelikute hoolikalt vormitud volangidest toetus daam meistri kanapeele ning asus kitarrikest uudishimulikult sõrmitsema.

Olgu öeldud, et vanasti ei olnud inimesed sugugi nii siivsad nagu ajalooõpikutes kirjutada armastatakse, ja häda ning viletsust täis maailmas haarati näljaselt iga rõõmuraasukese järele. Meister Antonio juurde oli saabunud yks tema pilliõpilasi, krahviproua Anna Elisa Maria Curianta Rosanegra della Santa Barbara, kes oli tuntud oma ohjeldamatu ja sõnakuulmatu loomuse poolest ja lakkamatutest tylidest oma range ja ordinaarse krahvihärraga. Kuid meister Antoniol oli oma õpilasest palju rõõmu, sest see proua suutis väga kiiresti omandada nii klassikaliste daamidele mõeldud väga kõrgehäälsete laulude siristamise kui ka kitarril heliredelite ja keerukamategi syndsate lugude tinistamise. Sekka aga meeldis prouale oma ranget õpetajat õrritada niimoodi, et ta sõrmitses kaunilt ja harmooniliselt mõnda riivatu sisuga lugu nii, et see kõlas vaimuliku kiidulauluna. Meister Antonio aga nautis oma võimeka õpilase täpset sõrmede tööd ja kauneid helisid ning tegi näo, et on syndsa looga rahul. Eriti rahul oli ta aga sellega, et proua A sõnkuulmatu pilli endale võttis ning tema sõrmed selle pahareti näpistustest säästis. Kitarrike otse sädeles rõõmust, kui krahviproua mängis õpetajale heliredelitega segatud joomalaulu ja tantsurytmiliseks tehtud kirikulaulu, sest muusika on ju ometi muusika ja viis on viis kogu oma ilus, olgu see mistahes jumala või mõne muu häda kirjeldamiseks, kiituseks või laituseks. Ja krahviproua mähkis õnneliku kitarrikese oma peenimast villast salli sisse ja jättis meister Antonio oma kimbatusele nii ootamatu lahenduse yle rõõmu tundma.

Proua A (jumal hoidku, me ei hakka teda ometi kilomeetripikkuse nimega nimetama ega labaselt ainult 1 eesnimega alandama, kasutagem viisakalt initsiaali, eksole) asus kalli jahisaagiga otsekohe oma maamõisa poole teele. Kitarrike ymises salli sees koos tõlla kuminaga ja hobusekapjade klobinaga ning tema väike kuusepuust hingeke hõiskas ilusate uute lauludega ja õrnade puhaste mängijakäekestega tutvumisest. Ta oli ylirõõmus, et pääses piinavalt igavate laulude mängimisest, ja et meister Antonio teda otsekohe timmima ja trönnima ei pääsenud, vaid seekord leidis teda mängija, kes mõistis muusikat ja oskas oma tundeid, eriti rõõmu, elavalt ja osavalt väljendada. Pidu on tulemas, kindel see!

Aga nyyd, hea väike sõber, on aeg jutuvestja õhtale lasta, sest pikk päev hääbus öösse ja mis see muud tähendab, kui tarvis väsinud suuvärki kosutada nii jõuduandvate jookide, kosutavate kookide kui eluandva unega toatäie suletekkide sees. Võta sinagi selles lõppematus öös oma kaledal lavatsil kygeldes kasvõi vile villane sall ligi ja katsu läbi aknapragude lõõtsuvas tuules ning seinapalkide vahelt pihustuvate lõikavate lumehelveste käes veidigi magada.  Magusat und, mu väike sõber!