Kusehaisune ja kylm on minu kamber
Minu enda näoga on vangimaja valvur
Ma istun igavesti oma eluaegset
Kord aastas kirjutan armuandmispalvet
Ma võitlesin, et siia vangitorni jõuda,
Et trepist yles ronida, uks kinni lyya,
Ja rasket võtit lukuaugus keerata
Ning võti tormisesse merre visata.
Igaveses öös äike myyre raputab
kylm tõmbetuul kõik kondid valutama paneb,
kuid armastan ma seda tormi lauluviit
on rahe ja tuul minu leib ja vein.
Kord aastas kirjutan ka armuandmispalvet
Omaenda kõrge kohtu ees siis loen ta ette
Ei kohut iial leebuses syydistada saa -
Peakohtunikuna võin palve puruks rebida.
12.10.2022
P.s. sarnaselt "Iludusvõistlusega" kodust väljas aega parajaks tehes kirjutatud laul, mis hakkas hommikul kodus konkreetselt eesti metalmuusikat kuulates kasvama ja napilt unustamisest pääses. Yksikud laulud on nii visad, et sõidavad minuga kaasa ja yyrgavad niikaua, kuni mingilgi kujul kirja saavad. Aga kuna laulud tulevad mulle pähe alati mingit tööd tehes, siis on nad ka lihtsad nagu regivärss, sest tähelepanu ei saa lõputu hulga asjade vahel jagada. Kirja läheb asi alati kiiresti ja viimistlemata rytmiga, mis mind häirima jääb, sest idee on kyll hädapärast kirjas, aga no mina ei suuda algset meeleolu täpsesse värssi valada, selleks on mu ööpäev liiga lyhike ja kitarride kapist välja võtmiseks ei jätku aega. Minu väga paha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar