Armastuse ime

 

Õde käes on õhtu juba

kussa õeke kolad

taevavesi tume juba

sina ikka kolad

õeke tule koju juba

ootab väike õde

lage laud ja tyhi tuba

aga sina, õde

kesköötuul ja marutondid

peletavad ööund

teeline käes tulelondid

sõnumi on toonud

sinu vere joonud hundid

sydamegi söönud

õde sinu õlakondid

põdrapeni söönud

sinu kael on kahekorra

sinu silm on pime

haavu kehas kymnevõrra

puret jalus side

vedeled all vähimõrra

huuled hoidmas nime

suul on lukke sajavõrra

armastus on ime

See lugu on 2021. aasta 7. detsembri kuupäevaga. Kuna ma polnud mõnda aega kindel, kas ontlikule poetessile sobib sihukest lugu ilmutada, siis istus see lihtsalt dokumendikastis. Aga täna võin ma julgelt öelda, et olen LAULU kirjutaja, mu peas elavad metalbändid, ja see on täiesti viisakas ja korrektne metalbändi lugu. Muud detailid on kahjuks kadunud. Pole võimatu, et lugu ärkas ellu mõnda rahvaluulekogumikku lugedes, ma loen heameelega autentseid vanu tekste, ja nagu ikka, hakkab siis mõni järjekordne lugu või bänd tööle.

Kes arvab, et meil on karjuv puudus naisrokkarite helladest muusikukätest, tõusku pysti. Mina igatahes seisan juba aastaid ja ei mõtlegi istuda.