Muinasjutt väikesest kitarrist 5. osa

Tere, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Seni on tema lyhike eluke kulgenud läbi puusepa kodu, kõrtsi, talumaja ja kuninga pillimeistrite ning õpetaja töötubade, ning nyyd alustas reisi imelisse pidumajja, vähemalt nii ta ise lootis.

Krahvinna A istus oma mõnusas tõllas koos ustava teenijannaga ja pikal sõidul kallale kippuva igavuse peletamiseks võttis kätte oma uue kitarrikese. Krahvinna mängis keni romantilisi laulukesi ja ustav teenijanna laulis kaasa, kitarrike helises, laulis ja naeris kogu oma mägikuusepuust hingekesest, ja nii see teekond muudkui kulges, armsasti ja sulnilt yle sygiseste maastike, kust talupojad juba olid jõudnud viljad koristada, nii et kuldne pealelõunapäike pani kõrrepõllud soojalt särama ja andis tyhjaks tehtud juurikapeenardele eksootiliste maiustuste maguspruuni tooni. Tõld õõtsus mõnusalt, vedrud kriuksusid lõbusalt, hobuse kabjad tympsusid toredalt ning kutsar hõikus ja vilistas yhe või teise asja peale, kõik oli nii hubaselt tavaline. 

Pärast õige mitut pikka ja lugematut hulka lyhemaid laulukesi jõudsid nad toredasse lopsaka aiaga maamajapidamisse. Kutsar aitas daamid tõllast välja ja tassis kohvrid majja ning läks edasi oma kutsariasju ajama, aga krahvinna ja tema teenijanna astusid eestoast edasi suuremasse elutuppa, mis oli täis morne sugulasi, silmakirjalike nägudega naabreid, hädaldavaid teenijaid ja nuttu löristavaid palgalisi leinajavanamutte, kes olid riides matusele vastavalt.

Jumal halastagu meile, meie armuline toitja ja kaitsja krahvihärra on siitilmast lahkunud, kaebas yks neist. Ja naabrid hakkasid yksteise võidu seletama, mis krahvinna nädalase äraoleku ajal juhtunud oli.

Selgus, et härra koos jahiseltskonnaga yhes suures kõrtsis aega veetnud, aga öösel läinud kõrts põlema, mitu härrat saanud rängalt kõrvetada ja pidanud ööriietes akendest välja hyppama, mõned toapoisid ja hoorad  koos kõrtsiga ära põlenud,  ja mitmed härrad, kaasa arvatud krahvinna A abikaasa, olnud kolm päeva kõrtsi all keldris hõõguvate laelaudade all lõksus ning neid päästnud ainult issanda ime, täpsemalt kitsas käik teise veinikeldrisse, kust kyll ei saanud välja, aga see-eest immitsenud veidi  õhku ja olnud piisavalt jahedat veini. Lõksujäänud härrad olnud õudusest ja valust oimetud ja vastu oma kainet jumalakartlikku loomust kallanud oma kõrist alla mitmeid pudeleid kangeid rammusaid marjajooke, nii et kui kylamehed lõpuks said põlenud põranda lahti lõhutud, kanti keldrist välja õige mitu korralikult kõrbenud, räbaldunud riides, tahmast ja tolmust äratundmatute mustade nägudega ning purupurjus, aga muidu peent härrat. Meie kõrgeauline krahvihärra, kelle pikka nime me isegi ei yrita ette lugeda, aga oli suremas enneolematusse pohmakasse, tähendab, kohutavatesse yleelamistesse ning piinavatesse põletushaavadesse, aga muidu olnud tal ainult habe ja kulmud ära kõrbenud, peas olnud tal veiniga immutatud särginäru, ja sellisena ta oligi koju sõidutatud. Ta pesti puhtaks, pandi korralikult riidesse ja asetati voodile, et pere saaks temaga hyvasti jätta. Voodi ääres nutvad lapsed, vanamutid ja teenijad ning igaks juhuks tõredate nägudega meessugulased astusid kahele poole eemale, et krahvinnale teed anda, ja jäid uudishimulikult vaatama, et mis edasi saab.

Krahvinna A oli oma härraga palju vaielnud, tylitsenud ning sõdinud ja teadis, et mitte miski ei ole kunagi nii, nagu talle yritatakse jutustada. Seega ta astus oma abikaasa surivoodi äärde ja teatas reipal toonil: Kallis härra, võtke teatavaks, et ma myysin maha yhe täiesti liigse mahagonipuust porilaudadega jahikaariku koos paari täiesti tarbetute täpiliste araabia hobustega ja ostsin selle raha eest vaat sellise kitarrikese. 

Ja ta tõstis pilli elutu abikaasa näo ette ning tõmbas sellel yhe toreda akordi.

Otsekohe syndis ime. Krahvihärra koolnupõskedele tekkis õrn puna, ta pilgutas oma paistes silmi, tõusis istukile ja nõudis kähedal, aga võimukal häälel veini ning liha. Surija kõrval istunud vaimulik minestas ja kukkus syndsusetu kolinaga põrandale, lapsed ja daamid hakkasid kilkama ning tekkis yleyldine kärarikas kaos. Meie krahvinna A haaras voodi kõrvalt lauakeselt tumeda pudeli ning kallas härrale klaasitäie veini ilma veega lahjendamata, ning tõstis selle härra kahvatutele huultele. Teenijad tormasid imeliselt elluärganud härrale toidukraami tooma, rabatud vaimulikule pritsiti kylma vett näkku ja tehti lehvikutega tuult, naabrid lobisesid valjult ja erutatult, pärandust jagada lootnud sugulased hakkasid vaikselt minema hiilima,  leinajavanamutid nõudsid ylemteenrilt oma päevapalga ja lahkusid samuti nii kiirelt, kui syndsus vähegi lubas. 

Missugune pidu, leidis väike kitarrike. Ta lebas krahvihärra suurel voodil pehmel padjal ja nautis puhast tuba ning head seltskonda. Siin kyll ei lauldud, aga see-eest ei haaratud teda käest kätte, mäkerdatud rasvaga, väänatud keelepinguteid, klopitud vastu mööblinurki ega lödistatud teda jookidega yle. Kohe läheb lõbusamaks mänguks!

Aga praegu jääb meie jutuke jälle pooleli, sest maailma on katnud kottpime öö ja kurjad tormivaimud tassivad lumetuisuga minema ning kisuvad tykkideks iga rumala lapse, kes on julgenud yksi ja ilma sooja kasukata välja kooserdama minna. Et seda sinuga ei juhtuks, hea väike sõber, keri endale ymber iga viimane kui tekinäru, mida sa oma onnist leiad, ja säti kiiresti oma mõnusasse pesasse magama. Head öökest!

Tudujuttude kohta

Neist ei tohi niisama silmade või ajuga yle libiseda, nagu päevauudiste laviinist või Riigi Teatajast. Nad töötavad ainult siis, kui äratada oma sisemine näitlejanna ja magusa väriseva präänikuhäälega need lood endale sisemiselt ette kanda. Haige Peet loeb selle jutu mulle ette juba kirjutamise ajal. Sellepärast võtabki uue osa ilmutamine mitu nädalat, et ma saan sellega heal juhul õhtuti paar tundi tegelda. Ja kuna yhtlaselt voolavaks ettelugemiseks mõeldud jutu KÕLA kalkuleerimine võtab rohkem aega kui ilma hääleta LUGEMISEKS mõeldud jutt, siis läheb nt kompositsiooni mittesobiva ja ärakustutatud osa asendamiseks ikka päris tykk aega. Ja ma väsin ruttu ära, kurat võtaks. Kolmveerand tundi tugevat mõttetööd või paar tundi viimistlemist, ja kirjutamistöö tuleb seks korraks lõpetada.

Ei, tudujutud ei taotle olla kirjandus ja minul on 0 kirjaniku-auahnust. Lihtsalt, kunagi laste rõõmuks tehtud õhtuste Vikerraadio unejuttude paroodia paisus mu peas aina edasi ja keeldus välja suremast. Ja erinevalt laulude õhkõrnast ja tihti jäägitult kaotsi minevatest kondikavakestest säilib jutu idee ysna hästi, teinekord isegi mitu päeva. Ma ei õpi enam kunagi yhtegi uut ametit, ei reisi vällamaale ega armu ja armasta, aga ma ei nuta, sest mul on mu Sisemine Näitlejanna lisaks mu muudes sisemuse soppides elavatele pändidele!

Rõõmsa taaskohtumiseni, mu väike sõber!

Muinasjutt väikesest kitarrist 4. osa

Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Eelmistes osades käis ta kõrtsis, talus, pillitöökojas, ja lõpuks sattus ta enda arvates toredasse kohta, nimelt muusikaõpetaja elamisse. Nyyd vaatamegi, kuidas asjakesed sealmajas edasi liikuma hakkavad.

Meister Antonio oli kogu maailma silmis kuri ja range inimene, kandis alati lihtsaid tumedaid riideid ning nõudis oma õpilastelt äärmist sõnakuulelikkust ja veatut mängu. Kõik pidi olema korralikult hääles, kõlama õigesti ja voolama takerdumata, ole sa siis ilmatukuulus tenor, tervet teatritruppi ylal pidav sopranist primadonna,  või korraliku kyla jagu talupoegi maksnud 20-keelne lauto. Meie väike kitarr seda aga ei teadnud ja asus kohe meister Antonio käes kenasid tantsulugusid tilistama. Ja juhtus, et meister Antonio väänas väikese kitarri rahvalaulule sekka toredaid rytmifiguure ja kiirekäigulisi vahepalasid, nii et kokku tuli lugu, mis oli meistrile endalegi yllatuseks. Aga kuninglike ballide avamiseks mõeldud aeglase eelmängu peale hakkas kitarrike plõnksuma ja näpistas meister Antoniot sõrmest. Meister proovis ikka natuke yhte lugu ja tykike teist, aga ikka sama - kõrtsilaulust sai tore tujutõstev laulutykk, aga aeglase eepose peale kitarrike protestis, nagu oskas, plärises, plõnksatas ja näpistas, ega tahtnud yldse õppust võtta. Aga enne, kui õpetaja jõudis kurjaks saada, tuli mängutuppa veel muusikahuvilisi. - Väga koheva seeliku sahisedes ja väga kõrgete kingakontsakeste kõpsudes astus uksest sisse väga edev daam, kelle tulekust andis aegsasti ette teada vyrtsikas parfyymipilv, kelle riietus koosnes kõigest läikivast, mis maailmas leidus, ja kelle näol säras kaval rõõm ilusate asjakeste keskel elamisest ja oma loomulikust õigusest kõigest heast alati osa saada. 

Mu kallis Antonio, kui armas sinust see imeline väike pillike meie kalli pyha Cecilia päeva puhul mulle kinkida! Ja ta vajutas range pilliõpetaja kahvatule põsele rasvase punase musi ning võttis kitarrikese oma peenesse sõrmustatud kätte. Ja hoolimata alusseelikute võrudest ja pealisseelikute hoolikalt vormitud volangidest toetus daam meistri kanapeele ning asus kitarrikest uudishimulikult sõrmitsema.

Olgu öeldud, et vanasti ei olnud inimesed sugugi nii siivsad nagu ajalooõpikutes kirjutada armastatakse, ja häda ning viletsust täis maailmas haarati näljaselt iga rõõmuraasukese järele. Meister Antonio juurde oli saabunud yks tema pilliõpilasi, krahviproua Anna Elisa Maria Curianta Rosanegra della Santa Barbara, kes oli tuntud oma ohjeldamatu ja sõnakuulmatu loomuse poolest ja lakkamatutest tylidest oma range ja ordinaarse krahvihärraga. Kuid meister Antoniol oli oma õpilasest palju rõõmu, sest see proua suutis väga kiiresti omandada nii klassikaliste daamidele mõeldud väga kõrgehäälsete laulude siristamise kui ka kitarril heliredelite ja keerukamategi syndsate lugude tinistamise. Sekka aga meeldis prouale oma ranget õpetajat õrritada niimoodi, et ta sõrmitses kaunilt ja harmooniliselt mõnda riivatu sisuga lugu nii, et see kõlas vaimuliku kiidulauluna. Meister Antonio aga nautis oma võimeka õpilase täpset sõrmede tööd ja kauneid helisid ning tegi näo, et on syndsa looga rahul. Eriti rahul oli ta aga sellega, et proua A sõnkuulmatu pilli endale võttis ning tema sõrmed selle pahareti näpistustest säästis. Kitarrike otse sädeles rõõmust, kui krahviproua mängis õpetajale heliredelitega segatud joomalaulu ja tantsurytmiliseks tehtud kirikulaulu, sest muusika on ju ometi muusika ja viis on viis kogu oma ilus, olgu see mistahes jumala või mõne muu häda kirjeldamiseks, kiituseks või laituseks. Ja krahviproua mähkis õnneliku kitarrikese oma peenimast villast salli sisse ja jättis meister Antonio oma kimbatusele nii ootamatu lahenduse yle rõõmu tundma.

Proua A (jumal hoidku, me ei hakka teda ometi kilomeetripikkuse nimega nimetama ega labaselt ainult 1 eesnimega alandama, kasutagem viisakalt initsiaali, eksole) asus kalli jahisaagiga otsekohe oma maamõisa poole teele. Kitarrike ymises salli sees koos tõlla kuminaga ja hobusekapjade klobinaga ning tema väike kuusepuust hingeke hõiskas ilusate uute lauludega ja õrnade puhaste mängijakäekestega tutvumisest. Ta oli ylirõõmus, et pääses piinavalt igavate laulude mängimisest, ja et meister Antonio teda otsekohe timmima ja trönnima ei pääsenud, vaid seekord leidis teda mängija, kes mõistis muusikat ja oskas oma tundeid, eriti rõõmu, elavalt ja osavalt väljendada. Pidu on tulemas, kindel see!

Aga nyyd, hea väike sõber, on aeg jutuvestja õhtale lasta, sest pikk päev hääbus öösse ja mis see muud tähendab, kui tarvis väsinud suuvärki kosutada nii jõuduandvate jookide, kosutavate kookide kui eluandva unega toatäie suletekkide sees. Võta sinagi selles lõppematus öös oma kaledal lavatsil kygeldes kasvõi vile villane sall ligi ja katsu läbi aknapragude lõõtsuvas tuules ning seinapalkide vahelt pihustuvate lõikavate lumehelveste käes veidigi magada.  Magusat und, mu väike sõber!

Muinasjutt väikesest kitarrist 3. osa

Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi lugu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia. Sa võib-olla imestad, et see lugu juba ykskord otsa ei saa, aga see pole ju veel õieti alanudki.

Meie väike rännuhimuline kitarrike jõudis 2 päevaga kodusest puutöökojast päris kaugele ja täna vaatamegi, kuidas tema käsi käib kuninga maksukogujate juures.

Lambaid ja veiseid kasvatava talupere maksud igasugu söödava, joodava ja selga pandava kraami kujul, samuti mõned kuldmyndikesed, mahtusid kenasti yhte suurde vankrisse ära, yhte pooltyhja kaubakirstu pisteti ka maksumehe mantli sisse mähitud kitarrike. Vanker kiigutas, hobuste kabjad klobisesid rytmiliselt, inimesed jutlesid yhetooniliselt, ja nii jäi hommikusest tylitsemisest väsinud pillike oma pimedas reisitõllas magama. Kes teab, kui kaua nad sõitsid, kui kaua hobuste kabjad klobisesid ja maksumehed lobisesid, sest tema magas selle magusasti maha. Aga yhel hetkel äratas väikese kitarri kirstukaane kägin, ta tõsteti sealt välja, pakiti otse õues, keset majandushoovi kära, tubakahaisusest mantlist välja ja karedavõitu käed asetasid ta väga pehmetele ja valgetele kätele. Nende omanik võttis väikese kitarri kätte ettevaatlikult, nagu oleks tegu toore seanahaga, ja kitarrike lasi kuuldavale viisaka tervitustilina. Kuninga kapellmeister, uhke kuldtikandis jaki ja peenest vildist parukaga tähtis mees, sõrmitses oma pehmete valgete ja väga osavate näpukestega kitarri, soovides sealt midagi kuningale meelepärast välja võluda. Väike kitarr aga tahtis nii väga oma suurt osavust, kaunist häält ja mängulist meelt näidata, näpistas meest kättemaksuks igava viisikese mängimise eest ning lasi kuuldavale kiire kõrtsilaulujupi. See aga ehmatas kõrgeaulist muusikameest niivõrd, et ta otse jooksis vildist paruka võdinal yhte hämarasse hoonesse, kus paar luitunud olemisega vanamehikest suure laua taga pille parandasid.

Tehke see õnnetu pill korda, ytles kuninglik asjapulk meistrimeestele. Vaadake, millise iluduse maksumehed lambakasvataja juurest tõid, aga see pill ei mõista muud kui labaseid lorilaule löristada ja kui ma tahan serenaadi ja sarabandi mängida, siis tema plõnksub ja näpistab. Vahest saate asja, kuninga sygisballil peab see pill laulma ja tantsima nagu kord ette näeb. Väike kitarrike näpistas kapellmeistrit suurest pahameelest, et see temaga mängida ei mõistnud, vaid ära põlgas ja tolmusesse surnukuuri tõi, sest mis see pilliparandajate töökoda ometi muud on kui muusikariistade surnukuur. Ta pinises suurest pahameelest, kui kapellmeister ta puusepa kõva polstriga tugitooli peaaegu et viskas.

Tislerid lubasid asja korda ajada ja väike kitarrike asetati lauale keset hoolikalt läikima poleeritud ja väga teravaks ihutud tööriistu. Ta ei julgenud piiksatadagi, kui meistrid poolikud viiulid, lammutatava lauto ja katkise kontrabassi kaugemale tõstsid ja tema välimist ning sisemist ilu uurima asusid. Kitarrike kartis väga, et nyyd lõigatakse tedagi lahti ja murtakse juppideks, ja värises nagu sygisene puuleheke. Pilliparandajad aga ei hakanud väikese kitarri liikmeid lõhkuma, nad kõigest kruvisid temalt kõik maha, mida kruvida andis, puhastasid pintslite ja niiskete ning kuivade lapikestega seest ning väljast, koukisid tema seest välja veel viimased leivapurud ning viljakõrred, kaapisid natuke kaabitsatega, lihvisid liivapaberite ja vildilappidega, tupsutasid jaanalinnusulgedest pintsliga ja seejärel kruvisid tagasi kõik jubinad ja panid peale uued keeled. Samal ajal, kui meistrimeeste käed käisid, töötasid ka nende suud usinalt, nii et kitarrike sai tuttavaks nii hoovkonna elukommete kui ka pillimeistrite melanhoolsevõitu lauluga. Peagi oli ta puhastatud, kriimudki kerel said parandatud Kitarrike oli surmasuust pääsemise yle õnnelik ja andis maailmale rõõmsalt teada, et on elus ja valmis järjekordseks peoks. Paraku aga ei olnud pilli keret parandanud viiulimeister ega keelepinguteid remontinud  lukkseppmeister rahul sellega, mis pillikese suust välja voolas. Viiulimeister ei hakanud siiski pikalt võitlema, võttis talitsematu pillikese kätte ja kõndis naabermajja.

Seal tegutses väga kuulus meister Antonio, kes kuningliku hoovkonna liikmetele muusikalisi kombeid õpetas. Ta oli nii täpne ja range, et isegi kirikukellad kõlisesid vastuvaidlematult ja ilma igasuguse lonkamiseta täpselt nii kõvasti ja sellistel helikõrgustel, mis lauluõpetaja ette oli näinud, ja vastuvaidlematult esitasid oma noodiraamatute sisu ka kõik väiksemad ja vähem pyhad pillid. Viiulitegija kummardas sygavalt lihtsalt riietunud, aga oma väärtust teadva pedagoogi ees ja seletas, et tegu on ysna uue, aga harimata ja halbade kommetega pillikesega, sest temagi oli oma töökojas väikese kitarrikese rahvalikku lauluvalikut ja riukalikke kombeid tunda saanud. Meister Antonio kuulas loo ära ja sammus siis koos pilliga oma suure muusikutöötoa tagumisse otsa, kus seisid mõned toolid ja kena lauake pilliõpilastega tegelemiseks.

Lõpuks ometi läheb peoks, arvas väike kitarr.

Aga nyyd laskub öö jutuvestja silmadele ja uni sulgeb suu. Kuidas lugu edasi veereb, saad sa teada järgmine kord, sest muidugi läheb lugu edasi ja loomulikult tuleb järgmine kord. Väike sõber, pane sinagi oma silmad kinni ja naudi pehmet aset, sest iga muu magamisase on parem kui haisev mantel raske kaanega kirstus. Magusat magamist, hea väike sõber!

Muinasjutt väikesest kitarrist 2. osa

 Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle edasi muinasjuttu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia.

Eelmises osas lasi meie kitarrike puuseppmeister Carlo toast akna kaudu jalga, et õppida lõbusamaid laule kui need, millega meister Carlo pillikest ähvardas. Väike kitarr hulkus tänaval, sattus kõrtsi ja seejärel lipsas talumehe vankrile. Kohe vaatame, mis edasi sai.

Vahi kurja, mis taevas mulle saatis, ytles krigisev vanamehehääl. Ära jandi, kostis selle peale sama krigisev eit, äkki kordnik näeb ja paneb meid kalli pilli varastamise eest vangitorni. Ei ta pane, krigises vanamees ja väikese kitarri taevas sai paksu ja raske lambanahaga varjatud. Aga ka läbi paksude lambanahkade kuulis ta hobuste pruuskamist ja kabjaklobinat, inimeste hõikumist ja mööduvate vankrite rattakolinat ning tõldade kuminat. See kõik oli väikese kitarri jaoks nagu muusika. Nagu selline vaikne igav laul, kus midagi nagu ei toimu, aga sa ikkagi jääd yhte ja teist häält või pillimängu kuulama. Vanker liikus pikkamööda kõikudes mööda muhklikku munakiviteed ning eit ja taat asusid omaenda igavuse peletamiseks kahel peenevõitu häälel pikki laule jorutama. Väikese kitarri igavus andis järele ja eelmise päeva peo järelkipitused leevenesid, sest need laulud olid teistmoodi ja põnevad. Ei olnud kyll nii palju rõõmsat kära, trampimist, huvitavaid sõnu ja naeru sisse uppuvad laululõppe, aga olid keerukamad viisid ja käigud, kus lauljad yksteist kaunistasid ja mõnikord justkui narritasid. Sõnad muidugi kippusid lambanahkadesse kinni jääma, aga mis kitarrikesel sellest. Kui kõrtsilaulud olid pannud väikese kitarri pööraselt tantsima, naerma ja tormlema, siis talumehe ja tema eide laulud tekitasid tunde, et oled kõrgel mäe otsas leebe suvetuule käes ja kohe-kohe tõused lendu. Ta kuulas ja unistas millestki ilusast ja heast, aga ei teadnud isegi, mis see olla võiks.

Pärast õige mitut õige pikka laulu ja õige kõva õõtsumist maanteel, mida väike kitarr oma lambanahkadest teki all kuulis ja tundis, jõuti kuhugi pärale. Heledate häältega lapsed jooksid hõikudes ligi, viisid hobuse ära ja hakkasid vankrist asju panipaikadesse tassima. Ja taat võttis lambanahahunnikust meie väikese kitarri ning ytles eidele: No sa vaata seda õnnetut risu, kes oleks meile sellepärast hõlma hakanud. Lähme teeme ta korda, siis vaatame, kas ta häält ka teeb. Õnnetu pillike oli vankris heinapepri ja -kõrsi, jahu, tubakapuru, mullatolmu täis kleepunud, sest eelmisel õhtul ta ju valati kleepuvate jookidega yle. Eit ja taat puhastasid kitarrikeselt niiske lapiga tolmu, prahi ning likööriplekid, kaabitsesid õrnalt tema värskel lakilt rasvaplärakaid, silusid  ja kuivatasid suurima hoolega. Pillikese suust kukkus hoolikal raputamisel välja hulk juustutykikesi, piibutuhka, habemekarvu, tubakapuru ja isegi kanakonte ning kirsikive. Ta ohkas kergendatult, kui kõht lõpuks jälle tyhi ja korras oli, ja lasi eidele tänuks puhtakspesemise eest väga ilusa sillerdava arpedzho.

Teeb äält kyll, arvas eit. Siis pani ta kitarrikese yhte hämarasse kambrisse kummutile ja läks ise muid toimetusi tegema.

Väike kitarr nägi, et tal on seltskonda. Kummutil istusid veel yks sugulane, tumedaks tõmbunud kere ja rohkemate keeltega kitarrivanake, ning õnnetu olemisega viiulinäss. Nood elavnesid uut pilli nähes ja asusid kohe kumisema: Näe, kus läigib, niikuinii ei oska yhtegi laulu ja on sama tark nagu värskelt metsast toodud palgijupp. Aga väike pill tilistas neile kõigepealt natuke yhte kõrtsilaulu ja siis jupikese eide ja taadi reisilaulu. Vanad pillid lõpetasid porisemise ja asusid kaasa ymisema, sest nemad olid neidsamu laule tuhandeid kordi mänginud. Neid ei häirinud, et on natuke häälest ära ja vanal kitarril yks peenem keel pläriseb natuke, sest laulmine ja elus olemine oli ju ometi kõige tähtsam. Väike kitarr oli uutmoodi seltskonnast võlutud ja helises koos vanakestega niikaua, kuni läks hämaraks ning eit ja taatki tuppa tulid ja magama heitsid.

Järgmise päeva hommik oli uutmoodi. Eit ja taat tõusid juba enne päikesetõusu, sõid koos ylejäänud majalistega kiire hommikusöögi ja läksid õue pereliikmeid kamandama ning loomi talitama. Suured ja väikesed lapsed hõikusid, veised ammusid, lambad määgisid ja karjakoerad klähvisid ning liikusid hoovist välja. Selle melu järel sõitis hoovi raske tõld koos saatkonnaga ja tõusis suuremat sorti kära, sest kuninga maksukoguja oli tulnud iga-aastast maksuraha korjama. Valvekoerad haukusid õige kurjalt, vanim perepoeg koos eide ja taadi toega asus maksukogujatega vaidlema. Peagi hakati maksukoguja tõlla kirstudesse laadima suuri lumivalgeks pargitud lambanahku, värskeid lõhnavad suitsusinke, vorstirõngaid ja muud head ning paremat, magusat ja magusamat, taat pidi ka tagatoa kummutist oma väikese kuldmyntide kukru välja otsima, aga ikka ei saanud kuninga maksukogujatel kyllalt. Nad trampisid ise tagumisse kambrisse, et nende paberites oleva puudujääva summa katteks võtta näiteks mäetaguselt maalt toodud seinakell või kauge mere kaldal kasvavate kividega kaunistatud peegel, või midagi muud hinnalist, sest meie eidel ja taadil oli palju lambaid ja nad pidid palju maksu maksma. Aga kuninga maksukoguja jättis pragunenud sihverplaadiga kella ning tuhmivõitu peegli rahule ja haaras kummutilt vanade pillide kõrvalt värske väljanägemisega kitarrikese. Ta tõmbas kyynega yle keelte, koputas ja nuusutas pilli ja teatas oma abilistele, et selleks aastaks on maksuraha koos ja võib ära minna.

Aga  nyyd, mu väike sõber, on juba päris hilja ja jutuvestja soovib ise ära tudule suunduda. Poe sinagi oma lambanahkade hunniku sisse peitu ja kuula vaikselt, kuidas tuuleke ulub, lepikus haugub sokk ja veidi kaugemal metsatäis kuusekesi myhiseb ja kohiseb yksteisele head ööd soovida. Magusat unekest!

Muinasjutt väikesest kitarrist 1. osa

 Tere õhtust, väike sõber. Täna räägb näitleja Haige Peet sulle muinasjutu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia.

Elas kord ammu-ammu yks puusepp nimega Carlo, kes oskas igast puidust midagi meisterdada. Okslikust pakust, mis ei kõlvanud mööbli meisterdamiseks, tegi tema pika ninaga nuku, kes oskas rääkida. Õõnsast, aga muidu mõttetust õunapuuoksast tegi ta vilepilli, mis kõik kuulajad tantsima pani. Vanast tammest tegi ta köögilaua, millelt toi iial otsa ei lõppenud. Ja nii edasi ja nii edasi, sest meister Carlo oli tõesti osav ja andekas puust välja võluma asju, mida temalt paluti, ja mõnikord ka selliseid, mida ei palutud, aga mis lausa ise puupaku seest välja tahtsid ronida. Ja neist kutsumata kunstiteostest tuli alati veidi segadust, mõnevõrra kaost või siis lausa paksu pahandust.

Meister Carlol oli tihti väga palju tööd. Aga yhel päeval, kui kaubakullerid olid just ära viinud 100 viiulit kuninga tantsubändi tarbeks, otsustas meister teha vahelduseks midagi ka päris endale. Ta võttis viimase kõveraks kõmmeldunud lauajupi, mis tal veel järel oli, ta saagis, lõikas, lihvis, liimis, värvis, lakkis, kruvis, keeras, keeletas ja pingutas, ning pillike saigi valmis. See oli ilus väike kirju kaanega kitarr, kuusepuu oksakohtadest silmakeste ja aastarõngakirjadest justkui lokkidega, suurest rõõmsast suust kõlakaanel kõnelemata. Meister Carlo oli väga rõõmus ja võttis pilli sylle ning mängis esimese viisijupi.

Korraga kõlas: Ei taha!

Meister Carlo oli harjunud, et ymberringi käib melu ja hõikumine ning ta mängis teise viisijupi. 

Jälle kõlas: Ei taha!

Meister Carlo tahtis oma kena viisikest edasi sõrmitseda, aga pillike näpistas ta sõrme ja piiksatas uuesti:

Ei taha! Kuninga unelaulud on igavad, õpeta mulle parem tänavakaupmehe, pesunaise ja timuka laule!

Meister Carlo ytles: Kõik pillid peavad kuninga unelaule laulma, ka sina. Tänaval lauljad ei oska isegi oma nime kirjutada ja laulavad labaseid ning koledaid lorilaule, aga sina oled õilsast viiulipuust tehtud ja pead õppima seisusekohaselt inimesi rõõmustama. Homme panen ma su kooli, kus meister Antonio õpetab sulle 1000 kena viisakat kuninga unelaulu. Ja meister pani väikese kitarri akna alla lauale, et viimane lakilõhn kaoks.

Aken oli lahti ja parasjagu jalutasid akna alt mööda pidutujus madrused lõõtspilli ja häälest ära viiuliga. Väike kitarr tahtis nende laulu paremini kuulda ja upitas ennast aknale, kui äkiline tuuleiil lykkas lillepotti, mis andis vopsu väikesele kitarrile ja nii kukkuski uudistaja otse sylle madrusele, kes hõikas: Vaata aga vaata, jumal hoolitseb patuste merekoerte eest paremini kui oma kloostris elavate suhkrus veeretatud pyhavaimude eest! Ja palju aastaid kuude kaupa merel viletsate pillilogudega igavust peletanud mees lõi lahti lõbusa laulu.

Väike kitarr oli rõõmust pöörane. Ta helises, põrises, tinises, kõrises, kumises ja trummeldas koos karehäälsete lauludega, mis olid palju lõbusamad ja toredamad kui postipoisi või kalanaise omad, ja reisis koos madrustega aina edasi ja edasi, kuni kodu enam ei paistnud. Väike kitarr aga tahtis väga maailma näha ja ahmis endasse kõike, mida ta tänavat mööda sammuva madruse sylest nägi ning unustas meister Carlo hubase toakese sootuks.

Peagi astusid nad suurde hämarasse saali, kus suur hulk igasugu rahvast sõi, jõi ja käratses. Madrused istusid yhe pika laua taha ja kõrtsmik tõi nende ette head ja paremat, kanget ja kangemat, sest pikalt reisilt tulnud tööinimesed tahtsid ju ometi pidutseda. Väike kitarrgi sai söögist ja joogist osa, talle määriti peale rammusat seapraadi ning kallati lisaks igasugu põnevaid jooke. Lõbus laul ei vabunud aga hetkekski ja melu läks aina valjemaks ja valjemaks. Õhtu edenedes hakkas väikese kitarri pea kõrtsisaali aurudest ringi käima ja keeled muutusid vahetpidamata plõnnimisest juba kleepuvaks ja kibedaks, juhuslikud vopsud vastu naaberjoodiku kylge või pingiserva panid väikese kitarri kere kipitama, nii et pillike oli õnnelik, kui lõpuks kõrtsimees tuli ja tulesid kinni keerama ning jaurajaid välja viskama asus. Meie lõbus madrustepunt tuikus uksest välja ja hakkas pimedas lõunamaa öös kooberdama tänava teise otsa, kus ainsaks valgusallikaks olid paar värvilist laternat tuhmidel akendel. Väike kitarr oli elevil, sest ta oli kõrtsis näinud ja kuulnud palju huvitavat ja hoolega meelde jätnud iga laulu, mida purjus rahvas röökinud oli, ja kindlasti kuuleb ta täna veel palju toredat. Kyll on Meister Carlo õnnelik, kui ta ykskord koju jõuab ja need põnevad laulud talle ette mängib.

Madruste öömajaks osutus kitsaste uste ja trellitatud akendega majalogu, mis haises vanaks läinud mereandide, roiskuvate õllenõupõhjade ja kogu elu pesemata inimeste järele. Kuna kesköö oli juba möödas, siis olid laternad juba kustutatud ja meie väsinud rändajad lausa kukkusid uksest sisse, kui puujalaga öömajapidaja oli neid veidi sõimanud ja kysinud, kas neil raha on. Raske uni valgus yle odava hotelli ja sulges ka meie väikese kitarri kuuseoksasilmakesed.

Järgmine hommik saabus hoopis teisiti. Kõigil oli paha olla ja keegi ei tahtnud väikese kitarri kleepuvat kaelakest pehme lapiga puhastada, liigsest laulmisest puiseid keeli praavitada ja pidusöökidest haiget kõhukest poleerida ja arstida. Eile nii lõbusad ja lahked madrused olid otsekui täiesti ära vahetatud ja mitte yhtegi laulujupikest ei pudenenud nende paistes huultelt. Väike kitarr otsustas, et on aeg mornitsejatest lahkuda ja uus seltskond hankida, ja kui madrused olid öömajast hapukalt lõhnavasse, aga muidu värskesse hommikusse astunud, libistas ennast turuplatsist möödudes tihedama inimsumma seas kellegi vankrile lambanahkade peale. Kanged värisevad käed ei viitsinud isegi tema järele haarata, nii oli põgenemine lihtne ja kerge.

Hea väike sõber. Kuna kell on juba väga-väga palju, siis vajuvad pajataja silmaluugid igatahes kinni ja jutuvestja suuvärk tahab ka õli ja puhkust, seega jääb seiklus täna pooleli. Aga ole homme, või siis ylehomme, aga miks mitte ka ylehomme, kenasti platsis, sest meie jutuke läheb ju ometi edasi. Ja nyyd pehmeid lambanahku ja head ööd!

Muinasjutt väikesest mantlist

Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Haige Peet sulle loo mantlikesest, kes ei tahtnud koolis käia.

Ykskord yhel vanal hallil ajal yhel vanal hallil maal elas kord yks tädi, kellel oli väga palju tööd. Tal oli paraku ka palju lapsi ja muid loomi, nii et ta alalõpmata ajas segamini, kas ta just kallas lastele ette ämbritäie hakitud peedilehti või käskis seal naabri juurest käiakivi tooma minna, või siis otse vastupidi. Yhel hallil päeval aga sai tal sellest mõõt täis. Hea väike sõber, sellel ammusel ajal sõid kõik elusolendid sarnast asja, nii et lapsed ei pahandanud, kui neile sigadele mõeldud toitu pakuti, aga naabrid said kyll kurjaks, kui nende hoovi jooksis võõras siga ja hakkas peenralt peiulilli nosima. See tähendab, et meie töökal tädikesel sai kõrini naabrite õiendamisest ja ta otsustas lastele värvilised mytsikesed õmmelda.

Yks väike, aga eriti tubli ja agar tydrukuke sai kandmiseks ilusa punase mytsikese ja kuna emal jäi kangast yle, siis ka mantlikese. Tydrukule meeldisid uued riided nii väga, et ta kandis neid alati ja igal pool ning nii hakatigi teda Punamytsikeseks kutsuma. Ja ema ei ajanud teda enam iial seaga segamini. Tydruk sai oma mantliga väga suureks sõbraks ja nad veetsid koos palju lõbusaid tunde kapsaid toites, sigu koristades ja hobuste aedikut kõblates või siis otse vastupidi. Mantlikesele meeldis koos tydrukuga õues ja õuest kaugemalgi ringi hõljuda ja uusi lõbusaid asju näha. Kuidas hobused veelompidest läbi jalutasid, nii et vesi pritsis lõbusasti teisele poole kylatänavat, kuidas vanaisa piip toredate sädemete lennates põlema läks ja vanaisa jooksis suitseva habemega nagu jänku, ja miliseid huvitavaid sõnu ytles naabrionu, kui kitsed ta aiale kuivama laotatud jahukotid ära sõid. See kõik oli nii ilus ja põnev.

Siis aga saabus jälle sygis ja inimesed hakkasid jälle rääkima sellest, kuidas lapsed peavad jälle kooli minema. Tydrukuke ja tema sõber mantlike olid väga elevil, sest nad polnud koolis varem käinud. Esimese koolipäeva hommikul teed mööda keksides rõõmustasid mõlemad, et saavad koos uute sõpradega palju uusi seiklusi ette võtta. Koolimaja oli rõõmsaid lapsi täis ja kõik oligi nii tore, nagu matlike oli oodanud. Aga siis kolises kell nagu sepaonu vana veekatel, kiiresti pani tydruk mantlikese pimedasse kappi ja jooksis kingakeste kõpsudes minema.

Mantlike arvas, et see on uus tore mäng, ta ootas vaikselt, millal uks avaneb ja ta saab tydrukule lõbusasti hõlmaga äsada, aga kedagi ei tulnud. Varsti kolises see kell jälle, hulk lapsi jooksis käratsedes mööda, aga mantlikest pimedast koopast päästma ei tulnud kedagi. Ja niimoodi lõputu arv kordi, vähemalt tuhat, arvas mantlike. Ta ju ei osanud lugeda ega arvutada. Teised mantlid, jakid ja mytsid ei olnud ka yldse toredad, sahistasid igavalt, ymisesid ja haisesid nagu mets pärast paduvihma, ei minged lõbusaid lugusid ega isegi mitte sõbralikult patsutamist, nad olid lamedad ja tuimad. Väike punane mantlike kurvastas ja pettus oma sõbrakese truuduses, siis aga vihastas ja otsustas, et kui ta sellest õudsest kirstust pääseb, siis ei tule ta enam iial tagasi, juhtugu, mis tahes.

Pärast tervet igavikku ja kohutavat tegevusetusepiina tundis meie mantlike kapiukse avanemisel tema nööpsilmakestesse valguvast valgusest ja teravast värskest õhust nii suurt rõõmu, et lehvis kaunilt tydruku seljas ja kuulas kapuutsi lehvides, kui tore oli olnud palju uusi sõpru leida ja nendega koos õppida ja mängida. Mantlikese väike villane hing aga kiskus pahameelest krimpsu, kui tydrukuke ytles, et nad hakkavad nyyd iga päev selles toredas kohas käima. Temal ei olnud ju selles pimedas urkas koos sihukeste nõmedate igavate hilpudega tore. Ta jäi õhtul nagis rippudes vaevalt magama, meel must ja murepilved varrukaid niiskeks udutamas.

Järgmisel hommikul pani tydrukuke oma sõber mantlikese selga ja astus õue, nagu nad koos juba palju kordi olid teinud. Aga siis meenus mantlikesele, mis kole igavus teda ees ootamas oli, ja ta sosistas: Ärme läheme täna kõige otsemat teed kooli, läheme vaatame, kuidas vanaemal läheb, kindlasti annab ta meile selle eest midagi magusat, nagu alati. Tydrukuke oli nõus ja juba nad kepsutasidki koos mööda mõnusat samblarada.

Ja siis tuli neile vastu hunt. See oli yks väga harimata metselajas, ei osanud rääkida ega midagi, ainult jorises omaette ja sörkis edasi. Siis kohtasid nad paari vanamutti, kes naaberkylast korvidega mingit kraami tõid, ja ehmatasid paari metskitse muru näksimast minema. Ja yhte kiirustavat, kuidagi tuttava olemisega räpastes riietes maalritädi, kes neid väga näljase pilguga jõllitas, ja oligi kõik. Tydrukuke ja tema mantlike keksisid veel rajal ja raja kõrval siia-sinna, aga rohkem ei kohanud nad kedagi ega midagi. Ei mingeid seiklusi, imesid ega nõidusi, kohe mitte-mitte midagi. Siis jõudsid nad vanaema majakeseni. Uks oli lahti ja popitegijad astusid sisse, aga kedagi ei olnud näha.

Korraga kukkus tydrukukese käele plärakas punast vedelikku ja ta kiljatas õudusest. Mantlike rõõmustas, sest see tähendas ju seiklusi. Nii tore oleks olnud koos puuraiduriga hundi kõhtu lõhki lõigata, paruni tytart kiusanud prouat ja kasutytreid lõkkel kypsetada või midagi, nagu inimesed laupäeviti turul ikka oma tegemistest rääkisid, aga Punamytsikest ei olnud kunagi nendele pidudele kaasa võetud. Redeli kolinal ronis seinal aga vanaema ja ytles: Noh, lapsuke, näita ette, mis sa tooma pidid!

Punamytsike aga imestas: Mul ei ole täna midagi, sest ema käskis mul aabitsa sigadele anda ja õpetajale peedilehti viia, me viskasime siia jalutades peedilehed kõrtsimehe kitsele, aga vanaema, miks sul nii kähe hääl on?

- Sellepärast, et ma remondin kööki ja tuulutamise ajal kylmetasin ennast ära.

- Aga vanaema, miks sul nii koledad silmad on?

- Sellepärast, et see piparkoogimutt, kes siin enne elas, muudkui kypsetas, praadis ja keetis ja tahmatas lae ära, ja lõpuks kärsatasid paar lollakat last ta enda ahjus ära, no kurat, proovi ise rasvast nõge rookida, kael kahekorra!

- Aga vanaema, miks sul nii koledad käed on?

- Sellepärast, et ma teen seda äraneetud kööki juba kuu aega ja plätserdan igasugu koledate ainetega. Anna juba see kalts siia, mis sul õlal ripneb! Ei uvita, olgu see kasvõi paavsti enda mantel!

Tydrukuke oli väga hea ja sõnakuulelik laps, ta andis oma armsa ja kalli, aga natukene juba toore mandariini ja mädakapsa värvi läinud mantlikese vanaemale. Vanaema ei teinud mantlikese tasast, kastepiisakestena köögipõrandale nõrguvat hädanuttu kuulmagi, võttis noa, tärkis õnnetut mantlikest siit-sealt ning tõmbas selle õppind liigutusega ribadeks. Siis võttis vanaema oma kõige pikema varrega pintsli, sopsas Punamytsikesele vastu kylge ja käskis tööinimese jalust minema kasida. Punamytsike oli hea ja sõnakuulelik laps ja kasiski minema. Ja kui ta pole ära surnud, siis kasib õnnelikult tänase päevani. Õnnetu mantlikese õnnetud kaltsudest järeltulijad aga nyhkisid vanaema karmi käe all köögi seinalt imala haisuga rasva ja hädaldasid oma raske saatuse yle, mis oli neid sundinud varakult hariduse omandamist katkestama ja tööorja elu alustama. Ja kui nad surnud pole, siis nyhivad nad sedasamust rasva tänase päevani, tahmast lämbudes ning roiskunud inimrasva haisust öökides.

Hea väike sõber, kui sina ei viitsi kooli minna ja selle asemel kuhugi mujale tolknema lähed, siis tärgitakse sind samamoodi ja tõmmatakse varrukad kyljest, kapuutsike rebitakse lahti nagu kapsarull ning hõlmadest tehakse 10 kyyrimislappi. Ole ikka tähelepanelik ja sõnakuulelik väike mantel, ära lehvita yleliia oma hõlmakestega ning kui sind pannakse varna, istu seal sõnakuulelikult ja parimal juhul vaikselt sahisedes. Ja nyyd rahulikku riidekappi ning head ööd!