Tere õhtust, väike sõber. Täna räägb näitleja Haige Peet sulle muinasjutu väikesest kitarrist, kes ei tahtnud koolis käia.
Elas kord ammu-ammu yks puusepp nimega Carlo, kes oskas igast puidust midagi meisterdada. Okslikust pakust, mis ei kõlvanud mööbli meisterdamiseks, tegi tema pika ninaga nuku, kes oskas rääkida. Õõnsast, aga muidu mõttetust õunapuuoksast tegi ta vilepilli, mis kõik kuulajad tantsima pani. Vanast tammest tegi ta köögilaua, millelt toi iial otsa ei lõppenud. Ja nii edasi ja nii edasi, sest meister Carlo oli tõesti osav ja andekas puust välja võluma asju, mida temalt paluti, ja mõnikord ka selliseid, mida ei palutud, aga mis lausa ise puupaku seest välja tahtsid ronida. Ja neist kutsumata kunstiteostest tuli alati veidi segadust, mõnevõrra kaost või siis lausa paksu pahandust.
Meister Carlol oli tihti väga palju tööd. Aga yhel päeval, kui kaubakullerid olid just ära viinud 100 viiulit kuninga tantsubändi tarbeks, otsustas meister teha vahelduseks midagi ka päris endale. Ta võttis viimase kõveraks kõmmeldunud lauajupi, mis tal veel järel oli, ta saagis, lõikas, lihvis, liimis, värvis, lakkis, kruvis, keeras, keeletas ja pingutas, ning pillike saigi valmis. See oli ilus väike kirju kaanega kitarr, kuusepuu oksakohtadest silmakeste ja aastarõngakirjadest justkui lokkidega, suurest rõõmsast suust kõlakaanel kõnelemata. Meister Carlo oli väga rõõmus ja võttis pilli sylle ning mängis esimese viisijupi.
Korraga kõlas: Ei taha!
Meister Carlo oli harjunud, et ymberringi käib melu ja hõikumine ning ta mängis teise viisijupi.
Jälle kõlas: Ei taha!
Meister Carlo tahtis oma kena viisikest edasi sõrmitseda, aga pillike näpistas ta sõrme ja piiksatas uuesti:
Ei taha! Kuninga unelaulud on igavad, õpeta mulle parem tänavakaupmehe, pesunaise ja timuka laule!
Meister Carlo ytles: Kõik pillid peavad kuninga unelaule laulma, ka sina. Tänaval lauljad ei oska isegi oma nime kirjutada ja laulavad labaseid ning koledaid lorilaule, aga sina oled õilsast viiulipuust tehtud ja pead õppima seisusekohaselt inimesi rõõmustama. Homme panen ma su kooli, kus meister Antonio õpetab sulle 1000 kena viisakat kuninga unelaulu. Ja meister pani väikese kitarri akna alla lauale, et viimane lakilõhn kaoks.
Aken oli lahti ja parasjagu jalutasid akna alt mööda pidutujus madrused lõõtspilli ja häälest ära viiuliga. Väike kitarr tahtis nende laulu paremini kuulda ja upitas ennast aknale, kui äkiline tuuleiil lykkas lillepotti, mis andis vopsu väikesele kitarrile ja nii kukkuski uudistaja otse sylle madrusele, kes hõikas: Vaata aga vaata, jumal hoolitseb patuste merekoerte eest paremini kui oma kloostris elavate suhkrus veeretatud pyhavaimude eest! Ja palju aastaid kuude kaupa merel viletsate pillilogudega igavust peletanud mees lõi lahti lõbusa laulu.
Väike kitarr oli rõõmust pöörane. Ta helises, põrises, tinises, kõrises, kumises ja trummeldas koos karehäälsete lauludega, mis olid palju lõbusamad ja toredamad kui postipoisi või kalanaise omad, ja reisis koos madrustega aina edasi ja edasi, kuni kodu enam ei paistnud. Väike kitarr aga tahtis väga maailma näha ja ahmis endasse kõike, mida ta tänavat mööda sammuva madruse sylest nägi ning unustas meister Carlo hubase toakese sootuks.
Peagi astusid nad suurde hämarasse saali, kus suur hulk igasugu rahvast sõi, jõi ja käratses. Madrused istusid yhe pika laua taha ja kõrtsmik tõi nende ette head ja paremat, kanget ja kangemat, sest pikalt reisilt tulnud tööinimesed tahtsid ju ometi pidutseda. Väike kitarrgi sai söögist ja joogist osa, talle määriti peale rammusat seapraadi ning kallati lisaks igasugu põnevaid jooke. Lõbus laul ei vabunud aga hetkekski ja melu läks aina valjemaks ja valjemaks. Õhtu edenedes hakkas väikese kitarri pea kõrtsisaali aurudest ringi käima ja keeled muutusid vahetpidamata plõnnimisest juba kleepuvaks ja kibedaks, juhuslikud vopsud vastu naaberjoodiku kylge või pingiserva panid väikese kitarri kere kipitama, nii et pillike oli õnnelik, kui lõpuks kõrtsimees tuli ja tulesid kinni keerama ning jaurajaid välja viskama asus. Meie lõbus madrustepunt tuikus uksest välja ja hakkas pimedas lõunamaa öös kooberdama tänava teise otsa, kus ainsaks valgusallikaks olid paar värvilist laternat tuhmidel akendel. Väike kitarr oli elevil, sest ta oli kõrtsis näinud ja kuulnud palju huvitavat ja hoolega meelde jätnud iga laulu, mida purjus rahvas röökinud oli, ja kindlasti kuuleb ta täna veel palju toredat. Kyll on Meister Carlo õnnelik, kui ta ykskord koju jõuab ja need põnevad laulud talle ette mängib.
Madruste öömajaks osutus kitsaste uste ja trellitatud akendega majalogu, mis haises vanaks läinud mereandide, roiskuvate õllenõupõhjade ja kogu elu pesemata inimeste järele. Kuna kesköö oli juba möödas, siis olid laternad juba kustutatud ja meie väsinud rändajad lausa kukkusid uksest sisse, kui puujalaga öömajapidaja oli neid veidi sõimanud ja kysinud, kas neil raha on. Raske uni valgus yle odava hotelli ja sulges ka meie väikese kitarri kuuseoksasilmakesed.
Järgmine hommik saabus hoopis teisiti. Kõigil oli paha olla ja keegi ei tahtnud väikese kitarri kleepuvat kaelakest pehme lapiga puhastada, liigsest laulmisest puiseid keeli praavitada ja pidusöökidest haiget kõhukest poleerida ja arstida. Eile nii lõbusad ja lahked madrused olid otsekui täiesti ära vahetatud ja mitte yhtegi laulujupikest ei pudenenud nende paistes huultelt. Väike kitarr otsustas, et on aeg mornitsejatest lahkuda ja uus seltskond hankida, ja kui madrused olid öömajast hapukalt lõhnavasse, aga muidu värskesse hommikusse astunud, libistas ennast turuplatsist möödudes tihedama inimsumma seas kellegi vankrile lambanahkade peale. Kanged värisevad käed ei viitsinud isegi tema järele haarata, nii oli põgenemine lihtne ja kerge.
Hea väike sõber. Kuna kell on juba väga-väga palju, siis vajuvad pajataja silmaluugid igatahes kinni ja jutuvestja suuvärk tahab ka õli ja puhkust, seega jääb seiklus täna pooleli. Aga ole homme, või siis ylehomme, aga miks mitte ka ylehomme, kenasti platsis, sest meie jutuke läheb ju ometi edasi. Ja nyyd pehmeid lambanahku ja head ööd!
