Tõstan korraks tiivad, lendlen sygaviku kohal
Sygaviku mustas udus keerleb musta ööd
Liuglen keset taevast, seltsiks mustad tondinahad,
Keda näha võite ainult keset pööriööd
Tõusen metsa kohale ja maha jätan kodu
Kassikullast märki märkan tormipilvedes
See on iginäljas kuu, kes otsib oma kodu
Tema õnn on taevas, minul kuuselatvades
Ainult hull ja hullult julge täna öösel väljas
Astuda võib tondinahakirjus mustas öös
Kylmund kuu ja kogu taevaalune on näljas
Tuisuvaime täis, kel rauakivist syda sees
Teen veel viimse tiiru selle sygaviku kohal
Keerleb musta lund ja surma selle ilma sees
Väsivad ja lumepilveks saavad tondinahad
Vaikselt nagu vari vajun kuuseladvusse
.....
Selline pilt ilmus vaimusilma täna hommikul, sest lörtsi on sadanud. Meie maal on kyll talvise pööripäeva nädalal haruharva kylm, paks lumi ja tuisk, aga aeg, kus päikesevalgust jätkub ainult veerandiks ööpäeva ajaks, siis ylejäänud aja võib pimedusest igasugu imesid otsida ja leida. Ja muidugi lõpmatut ootust ja masendust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar