Raskel sammul astun lõpmatul samblaväljal
Mu puituvaid kõrvu paitab kuuldamatu tuul
Lugematuid punaseid pärleid pildus maha see,
Kes just jooksis siin, hullud hyyavad neid jõhvikateks
Raskel sammul aina aeglasemas, aeglasemas ajas
Õhk muutub aina kuldsemaks, soojemaks tuul
Mu hingelind lendas yle kauge oja lepikusse
Pean pyydma ta, enne kui pudenen turbana tuulesse
Raskel sammul, tõrjudes lendlevaid samblahelbeid
Mu käsivartest ribasid rebib tõusev kevadetuul
Hingelind ootab mind ja lepikust kõlab laule
Mul on viimased sammud astuda pehkinud jalgadel
P.s. lõõpisin vanema tytrega elustiiliprobleemide ja psyhholoogiliste sh nähtamatute tõkete yle. Mul on tohutu sygav filosoofiine suhe ja pikaajaline mitmekylgne kogemus puiduga, eriti aga mäda ja seenetava puiduga. Tytar genereris idee, et mädapuidu teemal saab toota väga diibi konseptuaalalbumi, et kirjeldadki seda materjali ehedalt ja otsekoheselt ja kõik hakkavad sealt sygavat sisu otsima.
Haha, minu aju hakkas juba teemat ennast poeetiliselt ymber ja ymber valama. Istusin maha ja mõtsin teha loo mädand puukuradist, kes laulu lõpuks sohu kylili kukub, aga välja tuli õrn ja peen kuratteabmis. Ei tohi nii loominguline olla ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar