Veel panen kohvri maha, kuulan, kuidas lahkub rong,
Ta myhin peagi vaikib, tinaraskelt seisab õhk
mis lõhnab tolmu kollase ja eilse järgi ning
on ymber minu suve ainus madalrõhulohk
See maa on võõras, seda linna silm ei seleta
Perroonil seisan, rasket unustust on täis see hetk
Siin seistud kordi paljusid ei äkki mäleta
Siin elat pikad aastad kadunud kui ainus hetk
On kuskil kaugel kypsemas veel pärnaõiemett
Ja õhus suvi, mida tuuletuju toob ja viib
Mu kohvris tyhjaks saanud pudel unustusevett
Perroonil seisan, ootan, millal talv mu ära viib
Ilus.
VastaKustuta