Õde käes on õhtu juba
kussa õeke kolad
taevavesi tume juba
sina ikka kolad
õeke tule koju juba
ootab väike õde
lage laud ja tyhi tuba
aga sina, õde
kesköötuul ja marutondid
peletavad ööund
teeline käes tulelondid
sõnumi on toonud
sinu vere joonud hundid
sydamegi söönud
õde sinu õlakondid
põdrapeni söönud
sinu kael on kahekorra
sinu silm on pime
haavu kehas kymnevõrra
puret jalus side
vedeled all vähimõrra
huuled hoidmas nime
suul on lukke sajavõrra
armastus on ime
See lugu on 2021. aasta 7. detsembri kuupäevaga. Kuna ma polnud mõnda aega kindel, kas ontlikule poetessile sobib sihukest lugu ilmutada, siis istus see lihtsalt dokumendikastis. Aga täna võin ma julgelt öelda, et olen LAULU kirjutaja, mu peas elavad metalbändid, ja see on täiesti viisakas ja korrektne metalbändi lugu. Muud detailid on kahjuks kadunud. Pole võimatu, et lugu ärkas ellu mõnda rahvaluulekogumikku lugedes, ma loen heameelega autentseid vanu tekste, ja nagu ikka, hakkab siis mõni järjekordne lugu või bänd tööle.
Kes arvab, et meil on karjuv puudus naisrokkarite helladest muusikukätest, tõusku pysti. Mina igatahes seisan juba aastaid ja ei mõtlegi istuda.
Oh jah.
VastaKustutaNii on.
Ükskord me laulame Kablis kolme-duuri duetti (koos taustalauljatega) niikuinii!:)
VastaKustuta